Inglismaa on tore, millegipärast olen hakanud jooma suurtes kogustes musta teed piimaga ning mis seal salata, teatud õhtutel nädalas ka ääri-veeri mõõdukas koguses erinevaid sorte inglise pubide siidrivalikust...(miki seevastu keskendub õlledele:P)
Teise siinelamise kõrvalmõjuna täheldan suurenenud austust kaasinimeste privaatruumi vastu – olgu tegemist söögilauas üle kellegi käe soolatoosi järele haaramisega või kogemata kellegagi ühest ukseavast läbi astumisega, üldine reegel näeb ette, et kui satud ettekavatsemata kellelegi lähemale kui paarkümmend sentimeetrit, tuleb läbida rutiin “”sorry!” -”sorry” - ”it's alright”- “alright””. Esimene vabandus siis seetõttu, et ma takistan soola järele küünitades naabri kahvli teekonda trajektooril taldrik-suu, seepeale vabandab naaber omakorda arvatavasti kuna ta ei osanud aimata et ma oma toitu ka soolaga maitsestada soovin ning sellest lähtuvalt ei sirutanud minu poole juba ette kätt soolatoosiga või ehk hoopis sellepärast, et tal käsi laua peal on või et tal üldse käsi on (täpsemate põhjuste teadasaamiseks pean ma veel pisut rohkem kohalike hingeellu kaevuma)... Seejärel tuleb vastastikku kinnitada, et antud situatsioon ei jäta kellelegi lahkamata halbu emotsioone,. mistõttu korratakse vastastikku, et kõik on jätkuvalt hästi...
Veel üks vahva nähtus on poejärjekorrad, ehk siis kui üks õige eesti järjekord käitub ikka operatiivselt ja üksteistarvestatavalt; noh et kõik liiguvad vaikides edasi, järjekorras esimene viskab müüjale altkulmu kurja pilgu et ärgu see mingi hinna eest raisaku aega ega jagagu muid detaile kui hädavajalikku infot toote kohta; keegi ei ütle isegi tere ega tänan ainult et säästa järjekorras järgmiste kallist ooteaega...; igaljuhul siin on kõik vastupidi - poemüüjat tunnevad kõik ning ilm muutub ju iga kümne minuti takka, seega on iga uue ostjaga alati uus jututeema – ootajatel pole sest midagi, sest saab ju ka omavahel lõbusasti ilmast pajatada...
Muuseas käisin ükspäev kohalikus pangas endale kontot tegemas...Pangakonto avamise protseduur olevat minu bossi sõnul välismaalastele üsna keeruliseks tehtud – iga võõranimeline on ju potensiaalne terrorist – juhtus aga et minu murega sattus tegelema keegi heatujuline noormees nimega Simon (kes muide jõudis peale ilmastikuolude tutvustada mulle ka oma õhtuseid plaane ning senist karjäärivalikut) ning ma tahaks väga uskuda et see oli minu armas eesti aksent mis lõpuks mõjule pääses ning seetõttu lahkusin pärast paari allkirja andmist, taskus lubadus, et varsti saan kätte ka oma uue konto detailid ; Seejärel tuli siis paar päeva oodata, misjärel saabus tavaposti teel kirjake minu pangakonto avamise kohta, millele järgnes paaripäevase vahega deebetkaart, millele järgnes mõne päeva pärast pin kood, millele järgnes varsti pärast seda raamat panka sissemaksete tegemiseks...
Internetipanga avamiseks tuleb miki sõnul teha läbi umbes samasugune protseduur, ise pole seda teed veel jalge alla hakanud võtma.
p.s. võite ise aimata, milline paanika tabas kogu UK-d umbes oktoobri keskpaiku, kui Royal Mail'i töötajad otsustasid nädal aega streikida..
Ühesõnaga, elu on siin lõbus kui lapsepõlves – tavatelefonid ja tavaposti teel saabuv suhtlus on endiselt au sees; aega on küllalt, muresid on vähe ning pubisid on küllaga ;P
p.s. lisa ja pildimaterjal: www.suurtydruksuuresilmas.blogspot.com
pühapäev, 6. detsember 2009
kolmapäev, 28. oktoober 2009
oOd Hr Nõudepesumasinale
Sinu läige, Sinu sära
hääl - kui kõuekõmin kajab
Sinu kindel rüht
ja vankumatu tahe.
Sind ma tahan, tahan katsuda
Nii hommikul kui õhtul,
vahel korraks lõuna ajal.
Mis on vale, mis on pahe?
Pole patt ju panna käsi
vastu Sinu kuuma keha
Pole patt ju igatseda
Igatseda Sinu halli pinda.
Kuumad nired,
möllav vesi.
Tule, tule tasakesi
Ritta lao kõik kruusid,
kahvlid, noad ja taldrikud
Ning jälle oled hoos!
Iial Sa ei väsi, vingu, mossita.
Vahtu lendab kahte lehte
Nühib, harjab, pritsib vett..
ning lõpuks..õrnalt loputab.
Loodan vaid, et homme taas,
mu kallis, kallis hr Nõudepesumasin,
jälle kord me kohtume.
Siis maailm me ees on valla -
hiina portselan ning poola klaas,
kõik üheskoos Sa puhtaks saad.
neljapäev, 15. oktoober 2009
Kohtumiseni
Aelen voodis ühest servast teise. Kord pea padjal, kord padja all. Selili, jalad vastu seina, siis jälle kõhuli, käed põrandale rippumas.
Katsun sõrmeotstega karedat vaipa, mille ajalugu ulatub kindlasti kaugemale, kui minu sünnitunnistuseks kasutatud paberi oma. Libistan kätt loiult edasi tagasi, registreerides päikeselaike ning surun näo sügavale patja ja püüan uuesti uinuda. Juba kolmas päev nõnda. Tühi pilk ja lõputud hommikud. Ei kurda, ei kurda. Ei kurrdaaaa..mhmmm..mm..
Tasapisi kaovad ümberkaudsed hääled, kaob tuba ja kaon mina..
No, mida kuradit!!!
Koputus.
Kõige magusamal hetkel, kui tundsin et maistel jäänustel ei ole enam teadvusega mingisugust kontakti. Tõmban teki üle pea ja ootan ootamatu ootaja lahkumist. Koputamine jätkub. Selline rahulik, pigem vaikne ja ettevaatlik täpsete intervallidega koputamine..jätkub.
Ärritunult muudan järsult asendit ning pisikese valearvestuse tõttu taaselustan kooliaegsed mälestused gravitatsioonist. Vastumeelselt ja kortsumast korsumate kulmudega avan ukse..ja lasen selle samal hetkel uuesti kinni vajuda. Korraga kadus uni, kortsus kulmud, tusameel ning..mõistus.
Seisan tummalt ning jõllitan suu ammuli oma valget ust. Oot, oot, mis see nüüd oli!?! See ei ole võimalik!
Pigistan silmad kõvasti kinni (kontrollin veel, igaks juhuks et äkki saab veel kõvemini kinni pigistada. Ei, maksimum on saavutatud). Lükkan ukse uuesti pärani ning enne, kui silmad avan, püüan veel haistmismeelt appi võttes tuvastada oma mõistuse kohalolekut. Sügavalt sisse hingates tunnen Su lõhna, just sellisena nagu olen seda alati mäletanud ning avan nüüd ettevaatlikult parema silma ( parem silm on mul alati see terasem olnud ja nüüd tahan olla ikka kindel kindel!)
Mh! Sina, mis Sina!! Ruttu uks kinni!
Vaatan kiiruga toas ringi, jooksen voodi juurde, kapi juurde, peegli ette. Vastu vaatab keegi kahvatu ja võõras. Võõras ent samas nii tuttav. Komistan põrandal vedelevate raamatute otsa ning prantsatan külili, vastu laua nurka, mille sahtli kohmakalt välja tirin. Paberid, vihikud, vanad kirjad ja hunnik pahna lendab laia kaarega selja taha. Sõrmede vahele jääb valge ümbrik, mille värisevail kätel lahti rebin. Pisar pisara järel kukub hääletult postkaardile, tekitades inetuid plekke.
Kaarti kahe käega rinnal hoides, astun tagasi ukse juurde. Kujutluspildid sinust ja koosoldud ajast jooksevad peas üksteisega võidu.
Ühe hingetõmbega avan ukse ning pilku tõstmata vuristan ette kaardile veetud read: " Kallis Memm! Ma loodan, et suudad mulle kunagi andestada. Oled minu jaoks alati tähtis olnud. Punkt. Igatsen ja ootan jällenägemist."
Ütle ometi midagi! Ei, ära mine, ära mine veel! Memm, kuhu sa kaod!!?!
Veel viivuks näen Su valgeid hoolikalt soengusse sätitud juukseid, vesihalle silmi ning vaevumärgatavat naeratust..
Tunnen, kuidas järjest raskem on hingata, õhku ei ole ja kaelus jubedalt pigistab. Valgus kaob ja kisub ka tasakaalu endaga kaasa...
Ehmatusega lükkan teki näolt ja ahmin õhku. Tõusev päike piilub häbelikult kardinate vahelt tuppa ning heidab voodis lebavale lahti kistud hingele mänglevaid varje.
Hõõrun kätega silmad selgemaks, viskan mantli selga, torkan saapad jalga, ümbriku tasku ning longin läbi krabisevate vahtralehtede sinna, kus kunagi jälle kohtume..
Katsun sõrmeotstega karedat vaipa, mille ajalugu ulatub kindlasti kaugemale, kui minu sünnitunnistuseks kasutatud paberi oma. Libistan kätt loiult edasi tagasi, registreerides päikeselaike ning surun näo sügavale patja ja püüan uuesti uinuda. Juba kolmas päev nõnda. Tühi pilk ja lõputud hommikud. Ei kurda, ei kurda. Ei kurrdaaaa..mhmmm..mm..
Tasapisi kaovad ümberkaudsed hääled, kaob tuba ja kaon mina..
No, mida kuradit!!!
Koputus.
Kõige magusamal hetkel, kui tundsin et maistel jäänustel ei ole enam teadvusega mingisugust kontakti. Tõmban teki üle pea ja ootan ootamatu ootaja lahkumist. Koputamine jätkub. Selline rahulik, pigem vaikne ja ettevaatlik täpsete intervallidega koputamine..jätkub.
Ärritunult muudan järsult asendit ning pisikese valearvestuse tõttu taaselustan kooliaegsed mälestused gravitatsioonist. Vastumeelselt ja kortsumast korsumate kulmudega avan ukse..ja lasen selle samal hetkel uuesti kinni vajuda. Korraga kadus uni, kortsus kulmud, tusameel ning..mõistus.
Seisan tummalt ning jõllitan suu ammuli oma valget ust. Oot, oot, mis see nüüd oli!?! See ei ole võimalik!
Pigistan silmad kõvasti kinni (kontrollin veel, igaks juhuks et äkki saab veel kõvemini kinni pigistada. Ei, maksimum on saavutatud). Lükkan ukse uuesti pärani ning enne, kui silmad avan, püüan veel haistmismeelt appi võttes tuvastada oma mõistuse kohalolekut. Sügavalt sisse hingates tunnen Su lõhna, just sellisena nagu olen seda alati mäletanud ning avan nüüd ettevaatlikult parema silma ( parem silm on mul alati see terasem olnud ja nüüd tahan olla ikka kindel kindel!)
Mh! Sina, mis Sina!! Ruttu uks kinni!
Vaatan kiiruga toas ringi, jooksen voodi juurde, kapi juurde, peegli ette. Vastu vaatab keegi kahvatu ja võõras. Võõras ent samas nii tuttav. Komistan põrandal vedelevate raamatute otsa ning prantsatan külili, vastu laua nurka, mille sahtli kohmakalt välja tirin. Paberid, vihikud, vanad kirjad ja hunnik pahna lendab laia kaarega selja taha. Sõrmede vahele jääb valge ümbrik, mille värisevail kätel lahti rebin. Pisar pisara järel kukub hääletult postkaardile, tekitades inetuid plekke.
Kaarti kahe käega rinnal hoides, astun tagasi ukse juurde. Kujutluspildid sinust ja koosoldud ajast jooksevad peas üksteisega võidu.
Ühe hingetõmbega avan ukse ning pilku tõstmata vuristan ette kaardile veetud read: " Kallis Memm! Ma loodan, et suudad mulle kunagi andestada. Oled minu jaoks alati tähtis olnud. Punkt. Igatsen ja ootan jällenägemist."
Ütle ometi midagi! Ei, ära mine, ära mine veel! Memm, kuhu sa kaod!!?!
Veel viivuks näen Su valgeid hoolikalt soengusse sätitud juukseid, vesihalle silmi ning vaevumärgatavat naeratust..
Tunnen, kuidas järjest raskem on hingata, õhku ei ole ja kaelus jubedalt pigistab. Valgus kaob ja kisub ka tasakaalu endaga kaasa...
Ehmatusega lükkan teki näolt ja ahmin õhku. Tõusev päike piilub häbelikult kardinate vahelt tuppa ning heidab voodis lebavale lahti kistud hingele mänglevaid varje.
Hõõrun kätega silmad selgemaks, viskan mantli selga, torkan saapad jalga, ümbriku tasku ning longin läbi krabisevate vahtralehtede sinna, kus kunagi jälle kohtume..
neljapäev, 1. oktoober 2009
elust ja Anust
kaootisili mõttejuppe
Et viimane enesepaljastus siin blogis end väga üksikult ei tunneks, leidsin, et ju vist on minu kord... Ja kuigi pean end üsna ausaks ning läbinähtavaks inimeseks, leian siiski, et viimaste sündmuste ning otsuste valguses tuleks mõningaid asju täiendavalt selgitada (kasvõi iseenda veenmiseks), seega... ehk keegi leiab siit enda jaoks üllatusi ;P
Kõikide äraminemiste ja elumuutuste äärel (õigemini otsuse ning tegutsemise vahepeal) tunnen ma alati soovi leida end juba ajahetkest, kus kõik ütlemised, lahkumised, selgitamised, minemised on möödas ning ees vaid kõik uus ja positiivne... võtsin ju kaks tööpäeva närvilist (ja töövaest :P) aega, et öelda oma ülemusele, võtan juba pool aastat aega et rääkida oma perekonnale, kõik ülejäänud tuttavad saavad teada iseavastamise järjekorras... Ju vist mul on lahkumistega halvad kogemused...
A journey of a thousand miles begins with a single step. Iks kuus mu inglise keel, kuid ühesõnaga, kuigi pikk ooteaeg paneb mind marineerima kõiksugustes kummalistes tundmustes alates hirmust ja ahastusest ootusärevuse ja õnnetundeni välja ning mõistus heidab igapäevaselt ette praeguse töö ja elu nurkaviskamist, on mul siiski väga hea meel, et esimesed sammud on võetud.. loodetavasti kogemuse poole, ilma milleta ma ilmselt ei jõuaks end kolmekümbiselt kohustusliku pangalaenu-laste-koera-kassi-mehe seltsis ära kiruda :)
***
Mulle ikka meeldib öelda ning uskuda, et mul läheb alati hästi. Tõtt-öelda leiangi, et ühel keskmisel eesti inimesel on kalduvus kulutada liiga palju aega muretsemiseks asjade üle, mida neil ei ole või mida kontrollida ei saa ning samas ei osata olla tänulikud selle üle, mis olemas on...
Võin julgelt väita, et mul on olnud õnn osata olla kogu oma täiskasvanuea kestel õnnelik; Ja enne seda- no kes teab kui õnnelikuna on võimalik oma teismeliseaastaid lõhestunud perekonna ja lõputute koduste pingete seas veeta, kuid õnneks oskasin siiski enne kriitilist pöördepunkti ära armuda ning see tähendas automaatselt juba püsivat õnnetunnet isegi võrdlusmomendil koduse eluga... :P
Ellusuhtumisest veel, kui kellelgi teist tuleb ette kokkupuude SW suveprogrammiga (noh see, kus tudengid suvel usas raamatuid müüvad), siis kaevake minupoolse kommentaarina kuskilt ajusopist välja valjuhäälne soovitus ning heakskiit (kahjuks on mu tolleaegne usa-blogi blogger.ee sulgemise tõttu jäädavalt kadunud). Ja kuigi see liikumine on tänaseks omandanud oma võrkturundusliku iseloomu tõttu juba pisut liinimüügi ning esimesel pilgul ka pooleldi järjekorse ebausutava kullakaevanduse mulje, on see siiski seni ainus võrkskeem, millesse ma usun :) Vähemalt minule mõjus ta täieliku pöördepunktina positiivse ellusuhtumise ning elukogemuste omandamise osas. Elu on 10% see, mis sinuga juhtub, ning 90% - kuidas sa sellele reageerid. Nii ongi!
Pooldan optimismi ning püüdlusi oma unistuste realiseerimise poole. Selle valguses muidugi tekib küsimus, mille pagana pärast olen ma viimased kolm aastat stabiilselt töölaua taga püksitagumikku kulutanud :) Aga vähemalt tegin seda optimistlikult ning tegelikult on mul ka maru hea meel nii oleviku, mineviku kui tuleviku üle; ühesõnaga - olen õnnelik!
Segane jutt segasemaks, ees on kauaplaanitud elu- ja asukohamuutus ja püüd maksimaalselt ära kasutada oma liiga pikalt edasilükkunud noorusaega..
Kellele asi ikka veel liiga selgeks jäi, siis varsti võib siia oodata kirjatükke inglise köögi ja meeste (ja muu ettejuhtuva) kohta :)
Hahaa.
Et viimane enesepaljastus siin blogis end väga üksikult ei tunneks, leidsin, et ju vist on minu kord... Ja kuigi pean end üsna ausaks ning läbinähtavaks inimeseks, leian siiski, et viimaste sündmuste ning otsuste valguses tuleks mõningaid asju täiendavalt selgitada (kasvõi iseenda veenmiseks), seega... ehk keegi leiab siit enda jaoks üllatusi ;P
Kõikide äraminemiste ja elumuutuste äärel (õigemini otsuse ning tegutsemise vahepeal) tunnen ma alati soovi leida end juba ajahetkest, kus kõik ütlemised, lahkumised, selgitamised, minemised on möödas ning ees vaid kõik uus ja positiivne... võtsin ju kaks tööpäeva närvilist (ja töövaest :P) aega, et öelda oma ülemusele, võtan juba pool aastat aega et rääkida oma perekonnale, kõik ülejäänud tuttavad saavad teada iseavastamise järjekorras... Ju vist mul on lahkumistega halvad kogemused...
A journey of a thousand miles begins with a single step. Iks kuus mu inglise keel, kuid ühesõnaga, kuigi pikk ooteaeg paneb mind marineerima kõiksugustes kummalistes tundmustes alates hirmust ja ahastusest ootusärevuse ja õnnetundeni välja ning mõistus heidab igapäevaselt ette praeguse töö ja elu nurkaviskamist, on mul siiski väga hea meel, et esimesed sammud on võetud.. loodetavasti kogemuse poole, ilma milleta ma ilmselt ei jõuaks end kolmekümbiselt kohustusliku pangalaenu-laste-koera-kassi-mehe seltsis ära kiruda :)
***
Mulle ikka meeldib öelda ning uskuda, et mul läheb alati hästi. Tõtt-öelda leiangi, et ühel keskmisel eesti inimesel on kalduvus kulutada liiga palju aega muretsemiseks asjade üle, mida neil ei ole või mida kontrollida ei saa ning samas ei osata olla tänulikud selle üle, mis olemas on...
Võin julgelt väita, et mul on olnud õnn osata olla kogu oma täiskasvanuea kestel õnnelik; Ja enne seda- no kes teab kui õnnelikuna on võimalik oma teismeliseaastaid lõhestunud perekonna ja lõputute koduste pingete seas veeta, kuid õnneks oskasin siiski enne kriitilist pöördepunkti ära armuda ning see tähendas automaatselt juba püsivat õnnetunnet isegi võrdlusmomendil koduse eluga... :P
Ellusuhtumisest veel, kui kellelgi teist tuleb ette kokkupuude SW suveprogrammiga (noh see, kus tudengid suvel usas raamatuid müüvad), siis kaevake minupoolse kommentaarina kuskilt ajusopist välja valjuhäälne soovitus ning heakskiit (kahjuks on mu tolleaegne usa-blogi blogger.ee sulgemise tõttu jäädavalt kadunud). Ja kuigi see liikumine on tänaseks omandanud oma võrkturundusliku iseloomu tõttu juba pisut liinimüügi ning esimesel pilgul ka pooleldi järjekorse ebausutava kullakaevanduse mulje, on see siiski seni ainus võrkskeem, millesse ma usun :) Vähemalt minule mõjus ta täieliku pöördepunktina positiivse ellusuhtumise ning elukogemuste omandamise osas. Elu on 10% see, mis sinuga juhtub, ning 90% - kuidas sa sellele reageerid. Nii ongi!
Pooldan optimismi ning püüdlusi oma unistuste realiseerimise poole. Selle valguses muidugi tekib küsimus, mille pagana pärast olen ma viimased kolm aastat stabiilselt töölaua taga püksitagumikku kulutanud :) Aga vähemalt tegin seda optimistlikult ning tegelikult on mul ka maru hea meel nii oleviku, mineviku kui tuleviku üle; ühesõnaga - olen õnnelik!
Segane jutt segasemaks, ees on kauaplaanitud elu- ja asukohamuutus ja püüd maksimaalselt ära kasutada oma liiga pikalt edasilükkunud noorusaega..
Kellele asi ikka veel liiga selgeks jäi, siis varsti võib siia oodata kirjatükke inglise köögi ja meeste (ja muu ettejuhtuva) kohta :)
Hahaa.
neljapäev, 30. juuli 2009
kiri Mikile, avaldatud saaja nõusolekul ning tungival nõudmisel muutmata kujul
Heihoo,
siia sobiksid hästi mõned tervitus- ja muud algussõnad :)
Järgnevalt toon ära viimase pooleteise kuu katked elust ja üldse
...
13.06.2009
Kohtasin eile keskturu trammipeatuses üht haige jalaga tuvi, kes kakerdas seal abitult vene vanamuttide, magavate joodikute ning möödaruttavate linlaste vahel. Jäin seisma ning jälgisin teda nukralt mõnda aega - murdunud jala tõttu ei suutnud tuvi ilmselt lendugi tõusta, mistõttu lonkas linnuke vaikselt üldisest liiklusvoolust eemale seina äärde.
Kummalisel kombel ei liiguta see mind kuigipalju, kui näen telekast järjekordse enesetaputerroristi kätetööd araabiamaades või loen uudiseid alla kukkuvatest lennukitest, isegi pildikesed aafrika nälginud lastest ei ole kõigutanud mind sedamoodi kui see abitu tuvike, kellest kõik lihtsalt mööda kõndisid. Võib-olla oli asi ka selles, et aafrika lapsi pole ma ise veel ihusilmaga näinud ning ise kogu elu üldjoontes lendamisest hoidunud, kuid üllataval kombel leidsin end küllalki häirituna tuvi ja ka iseenda abitusest antud situatsioonis...
Täna samast kohast mööda kõndides nägin juba sellesama tuvi surnukeha, kelle kallal juba teised linnalinnud pisut keha kinnitanud olid. Ja kui mul poleks selle tuviga juba mõneti isiklikku sidet olnud, oleksin ilmselt nentinud fakti, et looduslik valik töötab laitmatult ning tuvisid on linnas üldse kuidagi liiga palju. Samas eks ma vaatan ja suhtungi asja täpselt sellisest vaatenurgast, nagu parajasti olukord ette näeb - näen siis üldpilti tervikuna või iga situatsiooni eraldi nagu toodud tuvinäites, hehh, tunnen end nüüd tsipa silmakirjalikuna... Näiteks leian ka, et enamus tänapäeva imetehnoloogiatest enneaegsete ja muude halbade elueeldustega laste/elusolendite iga hinna eest elus hoidmiseks on täiesti loodusliku valiku vastased, halvendades pikas perspektiivis lihtsalt inimkonna genofondi, aidates lisaks maailma üleküllastumisele kaasa ka suurenenud idiootsuse ning nõrkuse osakaalule, ilmselt saaksin mõne vastse lapsevanema-tibuemme käest sellise suhtumise eest kohe piki pead....
Muide olen märganud, et liigitan tõesti inimesi headeks ja pisut vähem headeks näiteks selle järgi, kuidas nad suhtuvad mul külas käies minu kassi, s.t. pean käitumist endast nõrgematega ikka väga oluliseks otsustamaks inimese kogu iseloomu üle. Muidugi võib ka juhtuda, et inimesel on lihtsalt kassiallergia või halb tuju, kuid üldjuhul praagiksin välja iga isiku, kes tol päeval tänaval sellele tuvile kaasa ei tundnud... tegelikult peaksin vist pisut vähem väljapraakimisega tegelema, vastasel juhul on suur tõenäosus lõpetada üksiku ning kibestununa kassi- ja tuvikarja keskel; samas kui poleks üleüldist liislasluse ning hoolimatuse lokkamist, ei oleks ka rõõmu nende inimeste olemasolu üle, kes tõepoolest minu jaoks üleüldisest massist erinevad.. Siinkohal pean nüüd ka vajalikuks täpsustuseks öelda, et ma ei liigita nüüd kõiki ülejäänuid halvemateks, vaid pigem lihtsalt mulle sobimatu vaatenurgaga inimesteks, küllap mõni neist kirub samuti hetkel minusuguseid taga ning leiab omasuguste seast just selle õige ja hea...
Tegelikult on aga kogu maailm ilus; viimasel ajal olen pooleldi olude sunnil taasavastanud ka uute huvitavate tutvuste võlud ning harjutan vaikselt erapooletut suhtumist enne asjaolude täpsustamist. Küllaltki palju on minus (eriti tööalasel) suhtlemisel säilinud seda ameerikalikku kiipsmailingut, millele on eesti inimese reaktsiooni jõle huvitav jälgida, hehh, inimkatsed... Teinekord on aga väga üllatav märgata nt. bussijuhi või kassapidaja kohmetut reaktsiooni hariliku teretuse või naeratuse peale, ometigi peaks see ju kuuluma meie kõikide viisakusetiketti ja loomulikku käitumisjoone juurde. Ükskord bussisõidu ajal marsruudil tallinnast väike-maarjasse lugesingi huvi korral kokku inimesed, kes enne piletiostu bussijuhile tere ütlesid, sain vist lõpuks paar tükki; kõige kurvem on et bussijuht ise ka vist ei eelda enam, et temasse peaks kuigi inimlikult suhtuma, teeb aga robotlikult oma päevatöö ära, loeb kord kuus raha ning maandub õhtuti õllepudeliga teleka ette pingeid maandama..
Tihti näen ka töölt tulles viru keskuse treppide peal raha kerjavat vanatädi või põlvitavat habemikku; kahjuks on mingi üldsuse arvamuse kartus mind siiamaani tagasi hoidnud, kuid päris tihti olen tahtnud peatuda ning kümnekroonise ulatamise asemel midagi argipäevast küsida/öelda; arvan, et ilmselt vajaks too inimene seda liigutust pisut rohkem..
***
Viimasel ajal kuulen igalt poolt vaid vihjeid, et peaksin ikka tõepoolest oma siinolemisega miskit radikaalset ette võtma, kõik mu ümber vaid rändavad kuskil või räägivad oma seiklustest noorpõlves, samas eks ma kuulsin neid lugusid varemgi, kuid endas hiljuti taastärganud rahutuse tõttu panen neid nüüd rohkem tähele.. Kuigi minus võitleb siiski vastu küllalt suur stabiilsusevajadus, usun ma juba peaaegu tõesti, et ma olen võimeline selle sammu varsti ette võtma ning varsti elu uurima minema ;P
p.s. Täna tegin ma esimese suurema sammu kristluse alal ehk siis kui misjonäritüdrukud täna õhtul spetsiaalselt selleks helistasid, et mind homme hommikuks kuskile kirikusse kutsuda, ütlesin ma neile kommentaarideta ei; kuigi mingi kahjutunne ligimese kurvastamisest mind siiski valdab, on rahulolu siiski pisut suurem...
14.06.09
vihmane on. enesetunne, ja üldse.
Tegelikult ma armastan vihmaseid suveilmu, ning vihmasaju ajal on isegi tallinna kesklinnas tunda seda peaaegu värsket poollämbet niiskuselõhna ; või olen ma oma mõneaastase linnaelustaaži ajal juba hakanud hindama ka asfaldilt tagasipõrkuvate vihmapiiskade saastunud aroomi, kes enam vahet teeb...
Eile käis linnast korra ka äikesepilv üle, tegin selle puhul ühe üksiku jalutuskäigu pargis - tallinna kesklinnas, laupäeva pärastlõunal ja ihuüksi, hämmastav, olin ainuke hullumeelne... Varsti hakkan vast ilmutama väikeseid skisofreenia tundemärke, kuna kõik kättesaadavad inimesed, kellele ma parki vihma kätte uitamise idee välja käisin, tõmbusid altkulmu pilgu saatel mind hullumeelseks pidades pisut eemale, ning kuna olen siiski pidevalt seltskonda igatsev inimene, ei jäänudki üle kui vaid rääkida pargis keset vihmasadu oma kujuteldavate sõpradega...
Veel tuleb meelde, kui postpuberteetlikus eas köögi kohale pööningule oma nurgakese ehitasin ning sinna siis äikeselistel õhtutel (nii ilma kui allkorruse suhtumise poolest) pikutama ronisin, käe vastu katust toetasin ning rahu nautisin, poole meetri kaugusel äikesetormist..
Täna on tunne aga lihtsalt sutsu üksik; rahu väga ei ole, kuigi pooled eeldused kassi ja teekruusi ja vihmase õhtu näol on olemas, seltskondlik vajadus sai ka sõprade (hmm, või pigem heade tuttavate) pool pannkooke tehes mõni aeg tagasi pisut leevendatud. Kuid siiski vist kaua seda vahepealset olekut enam ei kannata, kus üks etapp läbi ning teine veel alanud pole ning vahepealne uimane vihmane suvelaadne ollus lihtsalt emotsioonitult möödub... hmm, lähen vist üle tee parki uitlema...
18.06.2009
Kristlus on kräpp. Kristlus on kräpp. Kristlus on kräpp. Kristlus on kräpp. Kristluson kräpp. kristlus on kräppkristlusonkräppkristlusonkräppkristlusonkräpp.
Kogu see piiblivärk on kräpp. Eelnev oli enesesugestsioon uueks kohtumiseks, loodan, et suudan süütutele naeratustele seekord vastu seista ning selgeks teha, et kogu see teema on minu jaoks end juba ammu ammendanud...
Muus osas, meil siin ikka sajab. Valmiksid siis õunadki, kuid selle asemel käib hoopis üha rohkem inimesi nohust punaste ninadega ringi.. Viimase kahe ööpäeva jooksul olen minagi tarbinud liialt palju teraflud ning liiga vähe und, eelnev enesesugestsioon oli vajalik, et ma paratsetamoolist ja unetusest oimetuna mingitesse mõttetustesse uskuma ei hakkaks.. Haa, see tuletab mulle meelde kui ma ükskord tartus eksamisessi ajal ülikooli raamatukogust väljudes öö otsa ülevalolnuna sattusin mingi poola usuhullu küüsi; tunniajase jutusessiooni tagajärjel oli pea nii pehme, et küsisin isegi ta e-maili aadressi, et asjast lähemalt rääkida; hiljem kui olin pea selgemaks maganud ma muidugi viskasin mulle ulatatud sedeli kus seda ja teist.
Kristlus on kräpp. Kristlus on kräppppp.
20.06.2009
Valisin täna endale pirita tee algusest merepiirilt üldise klibu seast kivikese. Sellest sai mu uus „gratitude rock“ ehk eestikeeli ümbernimetatult siis „tänulikkuse kivi“. Asja idee seisneb selles, et sa paned kivi taskusse ja unustad ära; aga aeg-ajalt ikka midagi taskust võtad ju; või topid niisama käsi taskupõhja, ja kui sealjuures kivi näppu hakkab, ongi kohe hea võimalus mõelda millelegi, mille üle oled tänulik või õnnelik või rõõmus vms. Juba mõne korraga omandab kivi positiivse aura, s.t. heaolutunne tabab sind kivikest kohates ilma mõtlematagi ... :) Ei maksa vist mainida, et üleüldine positiivne mõtlemine peaks kaasa aitama ka üleüldise eluolu paranemisele, seega elagu positiivne mõtteviis (ja kivikesed)! Kõik hea peitub lihtsates asjades.
Vajadus uue kivi järgi tekkis esiteks seetõttu, et minu paar aastat tagasi Nõva rannast jaanipäeval korjatud samalaadne kivike kadus kahjuks eelmisel suvel väike-maarjas jäljetult muru sisse, teiseks aga sellepärast, et eluolu on pärast eelmise kivi kadumist ikka silmnähtavalt ning drastiliselt halvenenud, tänase päeva tippnäiteks on mu eksmeesinimene oma esimesel kohtingul uue huviobjektiga (seos kivi puudumisega on ilmne!); antud asjaolu häiris mind peaaegu pool teed jalutuskäigust kodust ülemisteni, sealt edasi, uidates lasnamäe vahel, kadrioru parkides, enne kui pirita rannas oma uut sõpra kivikest kohtasin, suutsin ma tegelikult ka ennast juba rahulikuks sundida. Ja kuigi suhtlen teise osapoolega siiski heameelega, häirib mind vahel tema suutmatus aru saada, et kuna mina olen antud situatsiooni suhtes pigem kohaneja kui algataja rollis, ei ole mul soovi kõikidest tema uutest tegemistest teada... Samas elu läheb ju edasi (ning seda ma ka endale enamasti õnnestunult teadvustan), kuigi uute kohtamiste ja kohtumiste osas olen mina ilmselge mahajääja; samuti arvan et sean ka prioriteedid mõneks ajaks viimasest ikka väga kaugele...
Muus osas oli täna pilvede vahelt isegi pisut päikest näha ning kui hommegi ilus ilm on, võtan ilmselt välja rulluisud ning teen linnas juba pisut suurema tiiru kui täna.
07.07.09
Täna trepikojas postkastidest möödudes avasin taaskord masinlikult korraks ka postkastiukse. Tunne oli nagu... no kujuta ette, et võtad aasta otsa iga päev postkastist välja vaid arveid ja reklaamlehti ja ühel päeval saad kirja. Päris kirja, käsitsikirjutatud, hingega, tuttava käekirjaga. Healt sõbralt. Inglismaalt.
Vaatasin pikka aega suletud ümbrikut diivanilaual, tegin endale teed, valisin arvuti kataloogidest saateks välja lemmikmuusika. Tegin kirjaavamisest lausa tseremoonia, piiludes arglikult võõramaise ümbriku transpordi teel pisut avanenud piludest, mis võiks küll seespool peituda... Pisut kartsin, et kui äkki ümbrikus sisalduv ei vasta minu nädalaid ning kuid kasvanud ootustele kuid... kui kiri avatud, ahnitsesin kõik ühe hingetõmbega ning mõne minutiga sisse, libistasin janunenult pilgu üle kõige kirjutatu ning kuigi ma tean, et pean kõigesse süvenemiseks ja kõigest arusaamiseks asja veelkord korralikult ette võtma, on tunne siiski enneolematult hea... Mu reklaamlehtedest pidevalt küllastunud postkast täitis ometi kord elus oma eesmärki, ja mina sain kirja, päris kirja, päris sõbralt, päris inglismaalt :P
Pikk jutt lühidalt... igatsen sind, tänan kirja eest, kallistan!
Vabanda mu eufoorilisust, pärast kirja teistkordset läbilugemist võtan kindlasti ette kommenteerida ka selles sisalduvat...
Muus osas, järgmine episood sarjast „anu elu“ ehk paar meeldejäävamat momenti viimase aja sündmustest:
Olen muusikakeskne inimene ning päris tihti mõnda head muusikapala kuulates, kummaline küll tunnistada, tekib mulle kujutluspilt mõnest ideaalsest stseenist minu enda elus, kuhu taustaks see lugu parajasti sobiks; noh just nagu filmis, kus peategelane dramaatilise muusikapala taustal minema jalutab või kaks peategelast mõne vähemdramaatilise loo taustal koos minema jalutavad vms... Mitte et ma minemajalutamiste fänn oleks, aga ehk said aru :)
Mul oli üks vastav moment jaanipäeva paiku, kui istusime õhtuhämaruses sõprade, paari väga hea ning mõne uue tuttavaga läänemaa rannamändide all, saateks tavapärane sõpradevaheline lõõpimine ning mis seal salata ka mõõdukas koguses alkoholi; ja kas ma ka mainisin, et meil oli kaasas võim, hea muusika ning kaks hiigelsuurt kõlarit? Tekkiski moment, kus kõik ümbritsev jutt sulas ühtlaseks jutuvadaks – vaata justnagu mõne filmi lõpustseenist, kus peategelased kuskil ühise laua taga lõõbivad ning tähtis ei olegi jututeema vaid see, et nad on koos ning neil on hea, siis tuleb vaikselt sisse muusika ja lõputiitrid... Ma ei mäleta, mis lugu parajasti üle ranna kajas, kuid see hetk või õigemini see tunne selles hetkes oli just see, mida ma lõigu alguses silmas pidasin..
Teine täiesti hämmastav moment oli paar päeva tagasi laulupeo teisel kontserdil, kui rahvast oli meeletult ning meie olime nagu alati kohale ilmunud moodsalt hilinedes – s.t istekohta oli võimatu leida. Lõpuks silmates viie rea seisvate inimeste tagant vaba murulapikest, kuhu hästi pressides kahekesi peale mahuks, asudes sinnapoole liikuma üle mahaasetatud kottide, tekkide, suupistete, väikelaste, suurte inimeste jalgade, sirutas üks maasistuv naine käe välja, hetkel kui koperdasin just tema koti juures asuval suure varba suurusel vabal maatükil, pakkumisega et ma toetuksin temale ja püsiksin ikka tasakaalus... Keeldusin esimese ehmatusega tagasihoidlikult (üks õige eestlane ootab ju antud situatsioonis täiesti vastupidist reaktsiooni), kuid istuma jõudsin sellest hoolimata õnnelikult ning laulupidu oli võimas...
Elu neist hetkedest väljaspool on samuti väga hea, vaid kuidagi ühetooniliselt stabiilne ning kohati igavavõitu (mitte et eelnev jutt oleks kuidagi eriliselt põnev olnud), seega sellel pikemalt ei peatu.
24.07.2009
ei aeg ei peatu, ei, ei...
Tagasisidena Sinu kirjale.
Esimesena ajendas sinu kiri võtma üles kirikuskäigu teemat, vb. sest ise olen siiski ja jätkuvalt teemaga vähemal-rohkemal määral seotud ja seega ka antud asja üle tavapärasest rohkem mõtisklenud.
Ja nii vähe kui minul üldse kirikuskäimise kogemust on (üks kord usas, paar korda väikemaarjas, üks kord kohalike misjonäridega tallinnas), toon siinkohal ära siiski oma väikese seisukoha...
Kristlased ise kutsuvad seda tunnet, seda väiksuse/tühisuse/heaolu/õndsuse/kuidaskellelegi tunnet „pühaks vaimuks“; millekski, mis tuleb su peale ja aitab sind rasketel aegadel, mis annab sulle tuge ja rõõmu ja lohutust ja blablabla.
Ma olen ise siiamaani tembeldanud selle tunde pigem millekski selliseks, mis tekib ajaloolise/kasvatusliku teadmise tõttu, et kirik on midagi püha ja suurt ja võimast; igal juhul nimetan ma seda pigem kunstlikuks, meie enda mõttetöö/alateadvuse viljaks, seega „püha vaim“ on lihtsalt nimetus millelegi, millest muidu päris hästi aru ei saa - inimestele meeldib ju piiritletus, konkreetsus, kui kõigel on nimi ja selgitus.
Ja ikka tekib väiksusetunne, kui seisad millegi vana ja suure ees (=kiriklikud traditsioonid, vana ja kõrgete lagedega kirikuhoone, idee jumalast kui sellisest etc.), see on umbes sama tunne kui mõnel pimedal õhtul tähti vaadata; vähemalt mul tekib alati tohutu aukartus ilmaruumi suuruse ees, mõte sellest, et valgus mingilt konkreetselt tähelt jõuab minuni viis tuhat aastat või et ma oma silmaga näen miljardite miljardite kilomeetrite kaugusele... Või juhtum kui ükskord jalutasin ühes väga vanas surnuaias, kus ristide peal olid daatumid aastatest 1600 midagi, ja kui siis mõelda, et minu all on inimese jäänused, kes reaalselt ELAS sellel sajandil, mille kohta mina tean vaid ähmaselt ajalooõpikute kaudu... Või kui aprillis külastasime töökaaslastega Padise kloostrit, kus toetasin ekskursiooni ajal käe vana kivimüüri peale ning samal ajal jutustas giid, et too konkreetne müür on laotud 13. sajandil, needsamad kivid, seesama segu kivide vahel..
Jah, ma arvan, et see tunne kirikus ja mujal (sest see tunne on sama) tekibki lihtsalt arusaamise tõttu, kui väikesed ning tühised me oleme ilmaruumi ning aja ning kõige elava kaduvuse suhtes, ning kristlik määratlus “püha vaim“ on küll tore sõna, kuid siiski küllaltki kitsa tähendusega; pigem tekib see hetkeline õõnesolek millestki, mida mõistus võibolla lihtsalt hästi ei võta..
Mis mulle endale kirikuskäimise (või pigem kirikussesattumise) juures on alati meeldinud, on fakt, et seesama aukartus teeb inimesed üksteise suhtes ebatavaliselt sõbralikuks, abivalmiks ning meeldivaks...
Kirikuskäimises ja üldse kristluses näengi siiamaani pigem praktilist funktsiooni- luues endale vastava illusiooni kellestki „suurest ja vägevast isast“, on lihtsalt kergem elu ja kõige selle kaasnevaga (ka kõige maise kaduvusega) toime tulla - „jumalausku“ pöörduvad inimesed ju ikka kõige rohkem just siis, kui elu on sitt ehk siis on lihtsalt vaja midagi positiivset, mida uskuda... Justnagu lapsed mõtlevad endale vahel välja mängu-mängukaaslaseid või nagu mina kunagi kujutletava poiss-sõbra (naermine lubatud)..
Justnagu pattude andekspalumine, seda tehes patu andekspaluja lihtsalt loob endale illusiooni, et „keegi kuskil“ andestab ning tal hakkab seeläbi kergem, tegelikult saaks ju asja edukalt enda jaoks läbi mõelda ka ilma väljamõeldud vahelülita.
Mis puutub sinu juttu enda mitteaustamise või -sallimise kohta, ole hea, mõtle ümber..
Vähemalt mina olen küll hetkel oma suhtluses/vaatluses inimestega jõudnud punkti ning arusaamiseni, et nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid maailmavaateid ning seetõttu ka käitumismustreid; mõnda neist valeks või õigeks nimetada (või veel hullem, hinnata selle põhjal inimest ennast) oleks ilmselge väiklus; seega kõik mida me teeme ning mida usume, on ju igaühe enda jaoks tol hetkel kõige õigem, muidu me ju nii ei teeks.. Meist igaühe suhtumine/maailmavaade/käitumine sõltub jälle kasvatusest, keskkonnast, meie endi tähelepanekutest/kogemustest, loetud kirjandusest, autoriteetide arvamusest jne, jne. Loomulikult on olemas enamuse arvamus ja üleüldised väljakujunenud käitumisnormid (a la „korralik tüdruk nii ei tee“ või kasvõi „suhtes olles ei tohi teiste meestega magada“ või „kes siinusteoreemi peast ei tea on loll“ - mis tulenevad suures osas ka eelmainitud kristlusest) mille tagajärjel kiputakse kõigele raamist väljas tegevusele negatiivseid hinnanguid andma, lisaks- keskkonna/kasvatuse mõjul anname ka ise endale seetõttu hävitavaid hinnanguid; Kuid siinkohal on vast paslik tuletada meelde meest, kes põletati tuleriidal seetõttu, et ta arvas, et maa käib ümber päikese, samal ajal kui kõik teised leidsid, et päike tiirleb ümber maa...
Segase jutu lõpetuseks, kui sinu enda mitteaustamishood tulenevad sellest, et sa tunned, justkui sa ei mahuks meie kummalise ühiskonna seatud raamidesse ühest korralikust ja tublist ja vagast ja miks ka mitte jumalausksest eesti neiust, ütlen mina selle peale, et mul on väga hea meel, et sa ei mahu :) Teha midagi või veel hullem jätta midagi tegemata sellepärast et vanaema või hea tava sellele halvustavalt vaatab, sobib tõepoolest iseloomustama inimest, kes niiehknaa surivoodil kahetseb oma tegemata jäänud nooruse lollusi...
Muidugi ma ise olen selle õpetuse järgimisest veel paar sammu maas, kuid teoorias olen ma siiski, ma arvan, väljakujunenud seisukohaga :)
nii, loodan, et ma liiga targutajana ei mõjunud, on öö ja kell on neli ja tunnen end nagu ikka nendel puhkudel väga liigapaljuütlemistujus olevana...
27.07.09
lugemiselamused.
Jaan Kross „Tahtamaa“
Kokkuvõte: kui sa ei ole seda raamatut veel lugenud, ära loe :D. Kuigi ma jõudsin järeldusele, et Krossi kirjastiil ning sõnakasutus mulle üldiselt meeldib, varjutasid antud raamatu muu sisu minu jaoks siiski liigsed kirjeldused peategelase (pensionäriealisest enesekeskse vanamehe) sekselust koos kiitlustega voodivõimekuse ning riista suuruseni välja, judinaid tekitab lisaks see, et raamatu autor oli teost kirja pannes ligi 80... Leian, et kahekümnekolmeselt ei ole mul vast veel tarvis võdisevate ning kortsuliste vanamehetagumike peale mõelda...
tsitaadid:
„Ma hakkasin teda suudlema ja ta laskis seda sündida. Ja siis tõmbasin ma ta ära magamistuppa. Ja me armatsesime ägedamalt kui mõnel eelmisel puhul. Muuseas, Marge on ammu rääkinud, et neljast mehest, kellega tal on vahekord olnud, olevat mina parim. (...) sest ma olevat neist neljast ainus, kelle riist ulatub talle otse vastu emakasuud. Nii et ta saab minuga alati orgasmi. Ja parematel kordadel kaks või koguni kolm.“
...
„Aga sealsamas kohtuvad juba meie keeled ja lähevad sedamaid õhinal segi. Sest minu edevuses pakutud keelemänguga tuleb ta silmapilkses valmisolekus kaasa. (..) Ma suudlen teda piki esikut kõndides uuesti. Ja kui me üle magamistoa läve astume, on meie keeled jälle fantastiliselt sebi-segi (...)
Aga ma ei hakka ju kirjeldama, kuidas me pääseme riietest vabaks. Ega ka seda, kuidas Helene kolmveerandpimedas, diskreetsest diskreetsemal moel- puudutab mind teatud kohast, kui juhuslikult, siis juhuslikult, kui teadlikult, siis selleks, et kontrollida, kas mul on kondoom korralikult peal... „
Kokkuvõttes, kujutades eelnevat võimalikult väheelavalt ette oma kujutletava vanaisaga peaosas (minategelane on 63), lugesin juba enne raamatu poole peale jõudmist edasi peaasjalikult vaid linnukese kirja saamiseks. Rääkimata häirivast asjaolust, et peategelane on ilmselgelt liiga isane ning sellest lähtuvalt peab riista suurust olulisimaks faktoriks orgasmide saamisel...
Ka muu sisu poolest leidsin, et tegemist on küllaltki kesise lugemisega (tegevus hargnes üheksakümnendate alguse Eestis saaremaal asuva maatüki ümber, kuhu siis raamatu edasiarenedes püstitati mudaravila-sanatoorium), samas uurinud pisut arvamusi Krossi teiste teoste kohta, usun, et külastan varsti mõnd antikvariaati või raamatukogu mõne noorema peaosalisega lugemisvara hankimiseks.
LÕPPSÕNA
Hea inimene, mõttekaaslane, sõber, kauge lähedane – lõppsõnaks trükin nüüd vast lihtsalt paar kohustuslikku lõpetuselementi stiilis „ole tubli“ ja „ära külmeta“...
Aga võib-olla sobiks lõpetuseks hoopis allolev helijupp (KLIKK; kuula!)?
http://www.youtube.com/watch?v=QPg7i9nIEf0
Igal juhul head õhtut/ööd ning loodan, et kiri jõuab varsti sinuni :)
t.
Anu
eestimaalt (ikka veel)
neljapäev, 14. mai 2009
suvepuhkus
***
Seoses kalli kaasautori lahkumisega tsivilisatsioonist paneb blogi hetkel kurvalt uksed kinni (või vähemalt koomale, ei saa välistada üksikute monoloogide ilmumise võimalust vihmastel suveõhtutel) ning mõtetevahetus jätkub peamiselt pisut vanamoelisemalt ning privaatsemalt tavaposti teel..
Kallid kaasaelajad, ovatsioonide vähesusest hoolimata täname Teid kõiki, kohtumiseni kindlasti mõnes teises või uues vormis, ajas, või kohas... või siinsamas teadmata aja pärast .. :)
***
Seoses kalli kaasautori lahkumisega tsivilisatsioonist paneb blogi hetkel kurvalt uksed kinni (või vähemalt koomale, ei saa välistada üksikute monoloogide ilmumise võimalust vihmastel suveõhtutel) ning mõtetevahetus jätkub peamiselt pisut vanamoelisemalt ning privaatsemalt tavaposti teel..
Kallid kaasaelajad, ovatsioonide vähesusest hoolimata täname Teid kõiki, kohtumiseni kindlasti mõnes teises või uues vormis, ajas, või kohas... või siinsamas teadmata aja pärast .. :)
***
pühapäev, 10. mai 2009
emadepäev.
eneseületus.
Ma olen alati kõiksugustesse tähtpäevadesse suhtunud mõningase eelarvamuse ning isegi ükskõiksusega, tuues põhjenduseks, et “lähedast võib ju meeles pidada ka ilma tähtpäevadeta”...
Kahjuks on mul emaga soojad suhted ilmselt ainult meie mõlemi endi mõtetes, näost näkku avaldub aga ennekõike küllaltki formaalne harjumuslik-õpitud käitumismall oma tunnete mitteväljendamise teel; õigupoolest kipun vist kõikide oma suhete puhul samamoodi käituma...
Aga olge lahked, võtkegi kõik minu mõtetest häid soove järgmisteks tähtpäevadeks, oleks ju väga jube ja häbiväärne neid õigel ajal ja alastikistult päevavalguses eksponeerida.
Tänase postituse eneseületuslik osa väljendub aga järgmiste ridade kirjapanekus.
***
tuhat tänu sulle, ema
tuhat kallistust
ning sellest tuhat korda enam
ma palun vabandust
et vaikin, kui on vaja öelda
ja tõmbun eemale kui sul on tarvis tuge
et suudan selle ütlemisest ainult mõelda
et oled kallis
nagu kõndida mul tuleks mööda nuge
tuhat tänu, kallis ema
ning tuhat kallistust
et sul pärast kõike seda
jagub ikka kuhjadena
emaarmastust
Miski mu sees suunab, et peaksin selle luuletuse nüüd kenasti kaardile kirjutatult koos sinililledega kallistuse saatel järgmisel kohtumisel üle andma. Samas teiselt poolt on soov see peita sügavale oma arvuti ning hinge kaustadesse ning seda sealt siis vaid aeg-ajalt silmanurgas piilumas käia, mõeldes, et “küll ta teab niigi”...
eneseületus.
Ma olen alati kõiksugustesse tähtpäevadesse suhtunud mõningase eelarvamuse ning isegi ükskõiksusega, tuues põhjenduseks, et “lähedast võib ju meeles pidada ka ilma tähtpäevadeta”...
Kahjuks on mul emaga soojad suhted ilmselt ainult meie mõlemi endi mõtetes, näost näkku avaldub aga ennekõike küllaltki formaalne harjumuslik-õpitud käitumismall oma tunnete mitteväljendamise teel; õigupoolest kipun vist kõikide oma suhete puhul samamoodi käituma...
Aga olge lahked, võtkegi kõik minu mõtetest häid soove järgmisteks tähtpäevadeks, oleks ju väga jube ja häbiväärne neid õigel ajal ja alastikistult päevavalguses eksponeerida.
Tänase postituse eneseületuslik osa väljendub aga järgmiste ridade kirjapanekus.
***
tuhat tänu sulle, ema
tuhat kallistust
ning sellest tuhat korda enam
ma palun vabandust
et vaikin, kui on vaja öelda
ja tõmbun eemale kui sul on tarvis tuge
et suudan selle ütlemisest ainult mõelda
et oled kallis
nagu kõndida mul tuleks mööda nuge
tuhat tänu, kallis ema
ning tuhat kallistust
et sul pärast kõike seda
jagub ikka kuhjadena
emaarmastust
Miski mu sees suunab, et peaksin selle luuletuse nüüd kenasti kaardile kirjutatult koos sinililledega kallistuse saatel järgmisel kohtumisel üle andma. Samas teiselt poolt on soov see peita sügavale oma arvuti ning hinge kaustadesse ning seda sealt siis vaid aeg-ajalt silmanurgas piilumas käia, mõeldes, et “küll ta teab niigi”...
pühapäev, 26. aprill 2009
Ära sa kuukiri taga aja ehk harjutusi iseseisvaks eluks
1. Mine tööle - aga ainult säärasel juhul, kui on tekkimas lamatiste oht või olukord on muutunud muud moodi eluohtlikuks ning vastupidine variant oleks lihtsalt ilmvõimatu.
2. Söö regulaarselt - kui sul on aga regulaarsed mäluhäired, siis pole ka hullu - midagigi toimib regulaarselt!
3. Maga korrapäraselt - korra pärast iga korda kui ükskord aega leiad
4. Ära sa kuukiiri taga aja - vaid ikka kogu kremplit ja kupatust korraga, sest pidev unistuste maailmas viibimine aitab elus edsi jõuda ja asjad lahenevad nagu võluväel iseenesest!
5. Sotsialiseeru - soovitavalt tihti ning sääntästes kohtades, kus inimestel tasakaaluprobleemid tekivad ning gravitatsioon eriti jõuliselt tunda annab.Seal,kus inimesed rütmide kaasabil teineteise vastu õõtsutades endast erinevaid signaale väljastavad. Lubatud on kasutada alkoholi ning alatuid võtteid tähelepanu köitmiseks.
6. Käi oma rahaga hoolikalt ringi - mida rutem sellest lahti saad, seda vähem vaja hoolt kanda!
7. Tee paar korda päevas avalikus kohas asjaliku näoga mõned telefonikõned ning sa tunned end jälle uskumatult tähtsana.
TO BE CONTINUED...never ever
2. Söö regulaarselt - kui sul on aga regulaarsed mäluhäired, siis pole ka hullu - midagigi toimib regulaarselt!
3. Maga korrapäraselt - korra pärast iga korda kui ükskord aega leiad
4. Ära sa kuukiiri taga aja - vaid ikka kogu kremplit ja kupatust korraga, sest pidev unistuste maailmas viibimine aitab elus edsi jõuda ja asjad lahenevad nagu võluväel iseenesest!
5. Sotsialiseeru - soovitavalt tihti ning sääntästes kohtades, kus inimestel tasakaaluprobleemid tekivad ning gravitatsioon eriti jõuliselt tunda annab.Seal,kus inimesed rütmide kaasabil teineteise vastu õõtsutades endast erinevaid signaale väljastavad. Lubatud on kasutada alkoholi ning alatuid võtteid tähelepanu köitmiseks.
6. Käi oma rahaga hoolikalt ringi - mida rutem sellest lahti saad, seda vähem vaja hoolt kanda!
7. Tee paar korda päevas avalikus kohas asjaliku näoga mõned telefonikõned ning sa tunned end jälle uskumatult tähtsana.
TO BE CONTINUED...never ever
pühapäev, 19. aprill 2009
teisipäev, 14. aprill 2009
Seekord jäi raamaturiiulis silma J. R. R. Tolkien'i "Roverandom", milles, nagu selgus, on fantaasiaruumi iga huupi valitud rea peal, proovige järgi!
Seekord siis lk. 80, rida 28, "ära sa kuukiiri taga aja"
Tolkieni surematu tsitaadi edasiarendused ilmuvad sahtlipõhjast kuuvalgele 19. aprilli hilisõhtul...
pühapäev, 12. aprill 2009
katkine kruus
***
kahekesi kuuvalgel
joome teed
mina ja lemmikkruus vana
nii ilmetuna
väsimus palgel
kõigest väest
tahaks me olemist
veits värskendada
südamest
lasen kukkuda käest
nüüd on mul uus
katkine kruus
kahekesi kuuvalgel
joome teed
mina ja lemmikkruus vana
nii ilmetuna
väsimus palgel
kõigest väest
tahaks me olemist
veits värskendada
südamest
lasen kukkuda käest
nüüd on mul uus
katkine kruus
Katkine kruus
Aastaid póimund kási úmber sinu piha
Páevi kordumatuid veetnud Sinuga... kahekesi karjas paarikaupa koos
Asetanud huuli kirehoos su siledale pinnale
Kórvetada saanud,
janu kustutand ning joobund.
Magus, maitsetu ja lááge
kange, lahja, kuum ning kúlm -
kóike seda jagand olen Sinuga
Juba siis, kui sangast ilma jáid,
mul raske oli leppida.
Sórmed verel..ma sust ei suutnud loobuda
Kas máletad oma esimest móra,
vahuseid vannipáevi
vói unetuid öid koos kohviga?
Kas máletad, mu kallis katkine kruus,
et lubasin Sind mitte pillata...
no, palun, andesta..
Páevi kordumatuid veetnud Sinuga... kahekesi karjas paarikaupa koos
Asetanud huuli kirehoos su siledale pinnale
Kórvetada saanud,
janu kustutand ning joobund.
Magus, maitsetu ja lááge
kange, lahja, kuum ning kúlm -
kóike seda jagand olen Sinuga
Juba siis, kui sangast ilma jáid,
mul raske oli leppida.
Sórmed verel..ma sust ei suutnud loobuda
Kas máletad oma esimest móra,
vahuseid vannipáevi
vói unetuid öid koos kohviga?
Kas máletad, mu kallis katkine kruus,
et lubasin Sind mitte pillata...
no, palun, andesta..
pühapäev, 5. aprill 2009
úks algus úks ots
Púúdes
talumatut
taluda
Ma láhen,
et tulla
ning lahkun,
et saabuda.
Ma játan,
et vótta.
Peatun,
et rutata.
Lóppen..
...et alata
talumatut
taluda
Ma láhen,
et tulla
ning lahkun,
et saabuda.
Ma játan,
et vótta.
Peatun,
et rutata.
Lóppen..
...et alata
neljapäev, 26. märts 2009
pühapäev, 22. märts 2009
ja siis see juhtus
Alul oli suhtlus,
kuid mu unistus luhtus
ning sellest sai nuhtlus
Ja siis see juhtus -
kóik see jama kuhjus
ja minust sai túhjus
kuid mu unistus luhtus
ning sellest sai nuhtlus
Ja siis see juhtus -
kóik see jama kuhjus
ja minust sai túhjus
esmaspäev, 16. märts 2009
22. mártsil juhtub nii...
...et nagu voluváel kerivad siin lahti kaks lugu, mille pealkirjad on vóetud Eric A. Johnsoni raamatust ¨Várvivargad¨.. mingisugune úlim ilmutus (mida vóib nimetada ka blogi kaasautoriks) söötis ette lehekúlje number 34 ja teise lóigu alguse...¨Ja siis see juhtus¨. Vaatasid járgi?
pühapäev, 15. märts 2009
KÕIK MUUTUB, KUI SA ÄRA OLED
Tänaseks esimeseks mõtteks on, et polegi justkui millegi nimel ärgata.
Upitan end üle üle voodiserva, toksin pahuralt äratuskella ning seejärel ka sind. Hommik. Päikesepaisteline, vaba, esmapilgul tühi, mõttetu laupäeva hommik. Mässin ennast tihedamalt teki sisse ning proovin kõigest hingest teeselda, et magan edasi. Piilun siiski silmanurgast, Kuidas Sa riietud, et tööle minna.
Mõneks hetkeks tundub, et kohe-kohe kummardud mu kohale ning puudutad õrnalt huultega mu laupa või juukseid. Kuskil uimases teadvuses karjub mõte, et vaevalt see päriselt juhtub, kuid pigistan silmad siiski veelgi kõvemini kinni ning katsun kujutelma võimalikult kaua hoida. Vähemalt esialgu jääb reaalsus ettekujutlusele alla.
Läbi kahe tekikihi kuulen välisukse summutatud kõmatust.
Üksi.Venitan ennast voodist välja.
Valan harjumusest presskannu kahe kohvikruusi jagu kuuma vett. Kass tiirutab näljase näoga põrandal ning ootab oma igahommikust konservilaksu. Meie kass, minu kass, sinu kass. Minu pesumasin, sinu mikrolaineahi... Jagan mõttes kõike ümbritsevat pooleks. Põrnitsen kohvikruusi, mille puhkusereisilt suveniirina kaasa tõime.
Vaikselt käib peast läbi valusavõitu mõte, et on lollus seada oma elu tugipunkt armastuse peale.
Armastus.Armastuse võõrutusravi. Millegipärast on enamus kirjutisi, laule, filme, seriaale, raamatuid, ajakirjaartikleid armastusest. Millegipärast seatakse armastust ette sõprusest, vabadusest. Millegipärast kirjutatakse armastajatele ette norme, milline suhe peab või ei pea olema., mis on õige, mis vale. Ümberkaudsete inimeste jutte ja arvamusi kuulates olen mõnikord mõtlema jäänud, et armastussuhete kirjeldamisel on ikka päris tühja koha pealt välja mõeldud hulk kasutuid mõisteid, keelde ja tabusid. Näiteks inimene ei ole olemuselt monogaamne, kuid korraliku „kasvatuse“ saanud osapooled kipuvad ikkagi krõbedaid sõnu või taldrikuid loopima, kui emb-kumb liialt kaua meeldivale vastassugupoolele järgi vaatab.
Ei suuda minagi enamuse arvamustest, või kasvatusest, kuidas soovite, tekkinud mõtteradasid eirata ning sunnin end veel vägisi pisut halvasti tundma.
Sätin end kohvikruusi ning kassiga koos teleka ette. Akna taga tilkuvalt jääpurikalt peegeldub üksik kevadine päiksekiir laua peale.
Korraks käib peast läbi mõte, et nii on päris mõnus.
Iga suhe on oma olemuselt egoistlik. Paradoks. Ma ei sooviks ega teeks sulle head, kui ma ise sellest mingit rahulolu ei saaks.
Mina olen mina, mina olen vaba. Ka sinul on vaba valik otsustada ning kogeda sõltumata kellegi poolt pealesurutud ootustest. Tundub loogiline. Võib-olla häiribki mind pigem sinu valik kogeda edaspidist vähem minuga seotult? Või häirib mind pigem mõte, et mul tuleb hakata julgema mitte sõltuma sinu valikutest?
Leian, et ei saa hetkel muuta midagi muud, kui vaid oma suhtumist asjadesse, mis minuga juhtuvad. Leian ka osa oma äravisatud optimismist uuesti üles. Nüüd tundub, et kõik mida veel vaja, on ainult pisut-pisut käänata oma vaatenurka. Vihkamine on iseenda mürgitamine lootuses, et teised sellest surnult maha kukuvad.
Võib-olla vihkan natuke vaid mõtet, et kõik sinuga seonduv muutub..?
Kõik muutub, kui sa ära oled.
Keeran salli ümber kaela ning kiikan aknast õue, proovides ära arvata, millise paksusastmega üleriide tänane ilm lubab selga panna.
Keeldun ennast halvasti tundmast vaid sellepärast et keegi on kunagi algatanud idee, et sarnases situatsioonis tulebki end halvasti tunda. Otsustan vastu hakata kõikidele normidele ning ülejäänud päeva ennast hästi tunda.
Kuidagi kergem on olla. See pole ei õudne lõpp ega lõputu õudus. Tegelikult on kõik väga hästi. Lihtsalt teistmoodi hästi kui seni.
Sinu tööpäev läheneb lõpule. Tean mõne minuti täpsusega kellaaega, millal sa taas uksest sisse astud.
Astun uksest välja minut enne seda.
Päikesepaisteline, vaba, ilus laupäeva pärastlõuna. Teeäärses pargis jalutavad ringi esimesed arglikud kevadised armunud...
Tänaseks esimeseks mõtteks on, et polegi justkui millegi nimel ärgata.
Upitan end üle üle voodiserva, toksin pahuralt äratuskella ning seejärel ka sind. Hommik. Päikesepaisteline, vaba, esmapilgul tühi, mõttetu laupäeva hommik. Mässin ennast tihedamalt teki sisse ning proovin kõigest hingest teeselda, et magan edasi. Piilun siiski silmanurgast, Kuidas Sa riietud, et tööle minna.
Mõneks hetkeks tundub, et kohe-kohe kummardud mu kohale ning puudutad õrnalt huultega mu laupa või juukseid. Kuskil uimases teadvuses karjub mõte, et vaevalt see päriselt juhtub, kuid pigistan silmad siiski veelgi kõvemini kinni ning katsun kujutelma võimalikult kaua hoida. Vähemalt esialgu jääb reaalsus ettekujutlusele alla.
Läbi kahe tekikihi kuulen välisukse summutatud kõmatust.
Üksi.Venitan ennast voodist välja.
Valan harjumusest presskannu kahe kohvikruusi jagu kuuma vett. Kass tiirutab näljase näoga põrandal ning ootab oma igahommikust konservilaksu. Meie kass, minu kass, sinu kass. Minu pesumasin, sinu mikrolaineahi... Jagan mõttes kõike ümbritsevat pooleks. Põrnitsen kohvikruusi, mille puhkusereisilt suveniirina kaasa tõime.
Vaikselt käib peast läbi valusavõitu mõte, et on lollus seada oma elu tugipunkt armastuse peale.
Armastus.Armastuse võõrutusravi. Millegipärast on enamus kirjutisi, laule, filme, seriaale, raamatuid, ajakirjaartikleid armastusest. Millegipärast seatakse armastust ette sõprusest, vabadusest. Millegipärast kirjutatakse armastajatele ette norme, milline suhe peab või ei pea olema., mis on õige, mis vale. Ümberkaudsete inimeste jutte ja arvamusi kuulates olen mõnikord mõtlema jäänud, et armastussuhete kirjeldamisel on ikka päris tühja koha pealt välja mõeldud hulk kasutuid mõisteid, keelde ja tabusid. Näiteks inimene ei ole olemuselt monogaamne, kuid korraliku „kasvatuse“ saanud osapooled kipuvad ikkagi krõbedaid sõnu või taldrikuid loopima, kui emb-kumb liialt kaua meeldivale vastassugupoolele järgi vaatab.
Ei suuda minagi enamuse arvamustest, või kasvatusest, kuidas soovite, tekkinud mõtteradasid eirata ning sunnin end veel vägisi pisut halvasti tundma.
Sätin end kohvikruusi ning kassiga koos teleka ette. Akna taga tilkuvalt jääpurikalt peegeldub üksik kevadine päiksekiir laua peale.
Korraks käib peast läbi mõte, et nii on päris mõnus.
Iga suhe on oma olemuselt egoistlik. Paradoks. Ma ei sooviks ega teeks sulle head, kui ma ise sellest mingit rahulolu ei saaks.
Mina olen mina, mina olen vaba. Ka sinul on vaba valik otsustada ning kogeda sõltumata kellegi poolt pealesurutud ootustest. Tundub loogiline. Võib-olla häiribki mind pigem sinu valik kogeda edaspidist vähem minuga seotult? Või häirib mind pigem mõte, et mul tuleb hakata julgema mitte sõltuma sinu valikutest?
Leian, et ei saa hetkel muuta midagi muud, kui vaid oma suhtumist asjadesse, mis minuga juhtuvad. Leian ka osa oma äravisatud optimismist uuesti üles. Nüüd tundub, et kõik mida veel vaja, on ainult pisut-pisut käänata oma vaatenurka. Vihkamine on iseenda mürgitamine lootuses, et teised sellest surnult maha kukuvad.
Võib-olla vihkan natuke vaid mõtet, et kõik sinuga seonduv muutub..?
Kõik muutub, kui sa ära oled.
Keeran salli ümber kaela ning kiikan aknast õue, proovides ära arvata, millise paksusastmega üleriide tänane ilm lubab selga panna.
Keeldun ennast halvasti tundmast vaid sellepärast et keegi on kunagi algatanud idee, et sarnases situatsioonis tulebki end halvasti tunda. Otsustan vastu hakata kõikidele normidele ning ülejäänud päeva ennast hästi tunda.
Kuidagi kergem on olla. See pole ei õudne lõpp ega lõputu õudus. Tegelikult on kõik väga hästi. Lihtsalt teistmoodi hästi kui seni.
Sinu tööpäev läheneb lõpule. Tean mõne minuti täpsusega kellaaega, millal sa taas uksest sisse astud.
Astun uksest välja minut enne seda.
Päikesepaisteline, vaba, ilus laupäeva pärastlõuna. Teeäärses pargis jalutavad ringi esimesed arglikud kevadised armunud...
Kóik muutub, kui sa ára oled..
Igal reedel sóidavad nad oma imearmsa perekonnaga luksuslikku veekeskusesse, kus ema vóib uhkusega oma hinnalisi kuldehteid demonstreerida, tundide viisi praetud nágu ja keha esitleda. Ja pereisa tuleb niiviisi pooljuhuslikult ujulasse koos oma superhúpermega uue telefonkompuuterparimasóbraga, et siis sellega vehkides kóva háálega sinna seletada:¨Ei, ei..OK..rahas pole probleemi..mhm..kuuu-uule, sóber, teeme nii, et sa helista mulle óhtul uuesti..tead ma siin naisukese ja lastega ..ja-jaa.ok, teeme nii...jah, rahas pole probleemi, ára muretse!¨
Lapsed..nemad on lihtsalt tavalised lapsed, kes veekeskuses teisi terroriseerivad ning kúúnarnukkidega járjekordades teed rajavad..sellised armsad.
Ning samal ajal, kui perekond Meolemekóigeparemad lustib ja veemónusid naudib, seisab keset suurt póldu koos teiste karpidega nende suursugune ning igast kúljest rikkust nákku paiskav maja...akvaariummaja.. oma túhjade akende ja jahtunud kaminaga..
Ning aeg tiksub..hámarus laotab oma harali sórmed úle karpidega kaetud válja. Súttivad esimesed tuled. Kuid akvaariummaja jááb pimedaks, tuul vihiseb uues metalses korstnas ning pillub kórvalkuruntidel vedelevaid penoplastitúkke ja villa jáánuseid laiali.
Siis tulen MINA-maailmamuutja..mina, mina, mina!
Ning, kui ma náen seda túhja, tundetut ja armetut hiiglast keset kóledat válja vankumatult oma positsioonil seismas, ei suuda ma vastu panna. Minus tárkab mingisugune meeletu abistamisvajadus..ta ju nii nukralt seal úksi..ja hinges on kriipivalt valus.
Sisenen keldriakna kaudu. Kelder on nii puhas ja puutumatu, táiesti erinev minu vanaisa keldrist, kus olid koos maailma kóige pónevaimad asjad. Aga siin vóib silmad kinni ja sokkis káia. Keskkúttetorud nagisevad tervituseks...noh, váhemalt on kellelgi hea meel mind náhes..
Koridorist lippan ruttu elutuppa, et súúdata kaminas tuli ja sellega majale hingus tagasi anda, anda tagasi tema summutatud hubasus. Nártsind lilled viskan vaasist, lauale panen móned kúúnlad pólema...jah, juba muutubki paremaks, sátin kardinaid..
Mótlen endamisi, et kúll nad vóivad ikka ónnelikud ja tánulikud olla, kui nad koju jóuavad.
Kui kóik toimetused tehtud, sátin ennast tugitooli ning lehitsen fotoalbumi..vága kenad inimesed..
Samal ajal sóidavad hoovi turvafirma klanitud ja láikivad autod ning kiirabi..ma juba tunnen nad háálest..
Aga pole hullu, minu töö on tehtud ja ma tean, et mind viiakse núúd tagasi oma palatisse. aga mu hinges on rahu, sest kui perekond koju jóuab..oi, kúll nad vóivad ikka úllatuda, kuidas kodu neid avasúli ootab.
Tagasivaadates noogutan veel viimast korda akvaariummajale ning tema kurvastusest pudeneb katuseservalt pool meetrit profiilplekki.
Pereisa seisab uksel, laseb nukralt ja mótlikult silmadega úle toa. Tema keha lábib imelik várina jutt. Ta ei osanud oodatagi, et kóik muutub, kui ta ára on..
Ema puhkeb nutma ja ta ei suuda majja siseneda. Kóik on nii teisiti ja vóóras.
Tundmatu ja hullumeelse kummaline lóhn jááb veel kauaks tugitooli riidesse ja tema sórmejáljed kaunistavad perekonnaalbumi kaasi ning ei lase veel mitu pikka aega sellel kenal perel rahulikult uinuda..nende áraolekul muutus kóik..
pühapäev, 8. märts 2009
MILJON SILMA
Sinu silmades on miljon erinevat värvi
Miljon kordumatut pilku
Miljon emotsiooni
Vahel vaatad hellalt mind, kord karmilt
Vaatad vahel otse, vahel viltu
Kord lõbusal või jälle kurval toonil
Sinu silmades on päiksekarva kõrvaltoone
Äkilisi tundepuhanguid ja unistustekaari
Sinu pilgus peitub vahel paipoiss, vahel saatan
Viissada tuhat erinevat silmapaari
Ning kui ma sinu silmadesse vaatan
Vabalangemine, peatumatu, ülespoole...
Sinu silmist vahel leian päikest
Rõõm ja kurbus, leplikkus ja viha
Sirgjooneline iha
Läbitungiv tühjus, äraolev mõte
Tuult ja tormi, rahet, vihma, äikest
Sinu silmis viimati näen ükskõiksust
Kui pilgu jälle ära pöörad, on mul valus
Tundetormist alles jäänud vaht
Ning kuigi meres miljoneid on kalu –
Olgu kasvõi miljon silma suunatud mu poole
Mul on vaja ainult Sinu kaht...
Sinu silmades on miljon erinevat värvi
Miljon kordumatut pilku
Miljon emotsiooni
Vahel vaatad hellalt mind, kord karmilt
Vaatad vahel otse, vahel viltu
Kord lõbusal või jälle kurval toonil
Sinu silmades on päiksekarva kõrvaltoone
Äkilisi tundepuhanguid ja unistustekaari
Sinu pilgus peitub vahel paipoiss, vahel saatan
Viissada tuhat erinevat silmapaari
Ning kui ma sinu silmadesse vaatan
Vabalangemine, peatumatu, ülespoole...
Sinu silmist vahel leian päikest
Rõõm ja kurbus, leplikkus ja viha
Sirgjooneline iha
Läbitungiv tühjus, äraolev mõte
Tuult ja tormi, rahet, vihma, äikest
Sinu silmis viimati näen ükskõiksust
Kui pilgu jälle ära pöörad, on mul valus
Tundetormist alles jäänud vaht
Ning kuigi meres miljoneid on kalu –
Olgu kasvõi miljon silma suunatud mu poole
Mul on vaja ainult Sinu kaht...
pühapäev, 1. märts 2009
Kogu tõde Eesti hümnist, sissejuhatuseks palun lugeda eelmise pühapäeva postituse avasõnu!
kaootilisi tähelepanekuid möödunud nädalast
Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa
Õues tõesti kõle on ning rahval napib raha
Stockmann lühendas külastajate vähesuse tõttu lahtiolekuaegasid
Balti jaama ees passivad tuvid võidu kodututega
Vanalinna keldrites müüakse suveniiridena kihnukirjalisi käpikuid
ning matrjoškasid koos nendega...
Esmaspäev, 23.veebruar, ~15:00.
Enamus kolleege on eeloleva „vaba päeva“ ärevuses juba töölt kadunud. Kontoris pakivad asju veel paar töötajat, ühe kollegi abikaasa ning viimaste kolme/nelja-aastane tütar.
„Kas ma kalli ka saan?“, küsib üks töökaaslane enne lahkumist lapselt. „Aga kas sa ka tead, kellel on homme sünnipäev?“ pärib ta seejärel häbeliku kallistuse vahele.
„Va-ba-rii-gil!“ hõikab laps rõõmsalt üle kontori. Vanemad ei suuda uhkust varjata.
Meri siin, seisma jäi, keegi peatas ta
seisan jäätund kalda peal ja vaatan üle vee
teisel poolel lahte on veel kaunim Soomemaa
kus eesti ehitajal lahti on kõik karjääriteed
Teisipäev, 24. veebruar 2009.
„Mul on tõsiselt häbi, aga ma ei tea, kuidas Eesti hümn algab“ tunnistas kallis veebipäeviku kaasautor mulle vastlakuklite söömise vahele.
„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm... “ tõttan kohe ütlema. Need sõnad on mul peas, kuid samas mul on häbi, et leian igal vabal momendil võimaluse targutamiseks. Kahjuks/õnneks leian ka seda, et hümni sõnade mitteteadmise andestaks oma mõttekaaslasele iga kell..
Sind surmani ma tahan küll kalliks pidada
Hümnist on ükskõik, peaasi - oleks vaid
sõpru, kellega saaks küpsetada
igal suvalisel aastapäeval wastlakukleid...
Kolmapäev, 25.veebruar, tööpäeva hommik.
„Evelin Ilvese kleit meenutab rulluisukostüümi,“ loeb töökaaslane kõvasti Delfi uudisteportaalist ja itsitab.
„Minu arvates oli tema kleit ikka tõeliselt inetu,“ kommenteerib teine.
Eestlane olen ja eestlaseks jään
hea sõnaga meeles pean kõike mis saan
positiivne hinnang minu poolt on see
kui toetuse avaldamiseks miskit ei tee!
Laupäev, 28.veebruar, ~17:00
Istun Rahvusraamatukogus. Minu ees on Artur Taska raamatud „Eesti hümn“, „Mõtteid Eesti rahva sümbolitest“, veel üks raamat nimega „Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu“.
Raamatuid pealiskaudselt sirvides ma väga palju targemaks ei saa. On ju üldiselt teada, et meie hümni sõnade autoriks on keegi hr Jannsen, viis on sama Soome omaga ning et laulupidudel paljastatakse päid parema meelega Ernesaksa/Koidula „Mu isamaa on minu arm“ peale.. Mäletan, kunagi vormelivõistlusi kommenteerides öeldi ikka, kui mõni pisut põhja poolt pärit Mika või Kimi võitis, et nüüd on natuke ka meie hetk... Veel meenub, et , väiksena hümni lauldes tundsin enda üle silmnähtavat uhkust, kui keegi kõrvalseisjatest valel kohal isamaa kohta „kallis“ ütles (kolmanda salmi algul kasutatakse sõna „armas“).
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
kohustuslik repertuaar
kui tuletorni tipus on just süttind tulelõõm
kakskümmend tuhat lauljat üheskoos
üks mõte
millest pooled aru ei saa
vaja lehvitada sinna, kus on suur ekraan
Pühapäev, 01.märts, ~ 20:00
Helistan vene rahvusest töökaaslasele Aleksandrile.
-Tere, Anu!
-Tsau, Sass, kuule mul on sulle üks küsimus!
-Noo-o?
-Kas sa Eesti hümni sõnu tead?
-Eesti hümni?
-Noo-jaa.
- No ma hetkel neid ei mäleta, kuid ma võin öelda, et kui mina olin kaitseväes, siis umbes kakskümmend protsenti inimestest teadis kohe hümni kaasa laulda, nii eestlastest kui venelastest. Mina arvan, et igaüks, kes on kaitseväes käinud, õpib hümni selgeks.
-Mina tean niigi hümni sõnu, kuid ei ole sõjaväes käinud.
-No siis sina oled selle kahekümne protsendi sees!
Mu isamaa armas, kus sündinud ma
unustada me ei tohiks riigi sümboolikat
aastakümneid juba ebaõnnestub siin integratsioon
paarikümnel prossal rahvast puudub vastav soon
Sinine ja must ja valge
sekka pisut punast
sass, miki, anu, soome ehitaja
meie õhetavad palged
kaunistagu Eestimaad!
Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa
Õues tõesti kõle on ning rahval napib raha
Stockmann lühendas külastajate vähesuse tõttu lahtiolekuaegasid
Balti jaama ees passivad tuvid võidu kodututega
Vanalinna keldrites müüakse suveniiridena kihnukirjalisi käpikuid
ning matrjoškasid koos nendega...
Esmaspäev, 23.veebruar, ~15:00.
Enamus kolleege on eeloleva „vaba päeva“ ärevuses juba töölt kadunud. Kontoris pakivad asju veel paar töötajat, ühe kollegi abikaasa ning viimaste kolme/nelja-aastane tütar.
„Kas ma kalli ka saan?“, küsib üks töökaaslane enne lahkumist lapselt. „Aga kas sa ka tead, kellel on homme sünnipäev?“ pärib ta seejärel häbeliku kallistuse vahele.
„Va-ba-rii-gil!“ hõikab laps rõõmsalt üle kontori. Vanemad ei suuda uhkust varjata.
Meri siin, seisma jäi, keegi peatas ta
seisan jäätund kalda peal ja vaatan üle vee
teisel poolel lahte on veel kaunim Soomemaa
kus eesti ehitajal lahti on kõik karjääriteed
Teisipäev, 24. veebruar 2009.
„Mul on tõsiselt häbi, aga ma ei tea, kuidas Eesti hümn algab“ tunnistas kallis veebipäeviku kaasautor mulle vastlakuklite söömise vahele.
„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm... “ tõttan kohe ütlema. Need sõnad on mul peas, kuid samas mul on häbi, et leian igal vabal momendil võimaluse targutamiseks. Kahjuks/õnneks leian ka seda, et hümni sõnade mitteteadmise andestaks oma mõttekaaslasele iga kell..
Sind surmani ma tahan küll kalliks pidada
Hümnist on ükskõik, peaasi - oleks vaid
sõpru, kellega saaks küpsetada
igal suvalisel aastapäeval wastlakukleid...
Kolmapäev, 25.veebruar, tööpäeva hommik.
„Evelin Ilvese kleit meenutab rulluisukostüümi,“ loeb töökaaslane kõvasti Delfi uudisteportaalist ja itsitab.
„Minu arvates oli tema kleit ikka tõeliselt inetu,“ kommenteerib teine.
Eestlane olen ja eestlaseks jään
hea sõnaga meeles pean kõike mis saan
positiivne hinnang minu poolt on see
kui toetuse avaldamiseks miskit ei tee!
Laupäev, 28.veebruar, ~17:00
Istun Rahvusraamatukogus. Minu ees on Artur Taska raamatud „Eesti hümn“, „Mõtteid Eesti rahva sümbolitest“, veel üks raamat nimega „Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu“.
Raamatuid pealiskaudselt sirvides ma väga palju targemaks ei saa. On ju üldiselt teada, et meie hümni sõnade autoriks on keegi hr Jannsen, viis on sama Soome omaga ning et laulupidudel paljastatakse päid parema meelega Ernesaksa/Koidula „Mu isamaa on minu arm“ peale.. Mäletan, kunagi vormelivõistlusi kommenteerides öeldi ikka, kui mõni pisut põhja poolt pärit Mika või Kimi võitis, et nüüd on natuke ka meie hetk... Veel meenub, et , väiksena hümni lauldes tundsin enda üle silmnähtavat uhkust, kui keegi kõrvalseisjatest valel kohal isamaa kohta „kallis“ ütles (kolmanda salmi algul kasutatakse sõna „armas“).
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
kohustuslik repertuaar
kui tuletorni tipus on just süttind tulelõõm
kakskümmend tuhat lauljat üheskoos
üks mõte
millest pooled aru ei saa
vaja lehvitada sinna, kus on suur ekraan
Pühapäev, 01.märts, ~ 20:00
Helistan vene rahvusest töökaaslasele Aleksandrile.
-Tere, Anu!
-Tsau, Sass, kuule mul on sulle üks küsimus!
-Noo-o?
-Kas sa Eesti hümni sõnu tead?
-Eesti hümni?
-Noo-jaa.
- No ma hetkel neid ei mäleta, kuid ma võin öelda, et kui mina olin kaitseväes, siis umbes kakskümmend protsenti inimestest teadis kohe hümni kaasa laulda, nii eestlastest kui venelastest. Mina arvan, et igaüks, kes on kaitseväes käinud, õpib hümni selgeks.
-Mina tean niigi hümni sõnu, kuid ei ole sõjaväes käinud.
-No siis sina oled selle kahekümne protsendi sees!
Mu isamaa armas, kus sündinud ma
unustada me ei tohiks riigi sümboolikat
aastakümneid juba ebaõnnestub siin integratsioon
paarikümnel prossal rahvast puudub vastav soon
Sinine ja must ja valge
sekka pisut punast
sass, miki, anu, soome ehitaja
meie õhetavad palged
kaunistagu Eestimaad!
KOGU TÕDE EESTI HÜMNIST
EHK
MU ISAMAA, MU ÕNN JA RÕÕM…
Oh jumal. kuidas mulle meeldib seista külapoodide põnevates sabades, mis vingeldes ja kääneldes moodustavad kassast kalaletini erinevaid rahvusmustreid.
Järjekord on täis erinevas pikkuses, kaalus ja laiuses värvilisi ja sulelisi, kes on tulnud oma ema, kes tütre või pojaga. Või seisab mõni üksik vanapäss ja kuivetunud mutike, ei – mutte on palju; mõni torisev proua ja laiavad noored; pihvid, kapid ja muidusöödikud kah. Ja vana arvutiõpetaja, kes pärast tunde porri vahib, seisab ka oma rasuste juustega siin.
Tööpäev on läbi. Kolmest kassast töötab üks. Viinaletis. Oh, mu kallis isamaa – ma kuulsin eesti keelt: “Üks Lauaviin, palun”!
Inimuss venib ja taarub tuimade nägude saatel. Olen üsna saba lõpus, sealsamas kalaleti ja leivariiuli juures. Erinevad lõhnad…aroomid..hakkavad tasapisi segunema. On lämbe.
Ma sulen silmad ning see eriskummaline lõhn loob mu silme ette imelised pildid..lai rannajoon, kriiskavad kajakad peakohal ja mändide all puhkavad valgete pearättidega naised, kelle paljad ja heledad jalad puhkavad samblal. Vanad paadid loksuvad silla küljes ja lapsed pilluvad kive vette.
Kuskilt kaugelt kostub kõige selle taustaks mu kõrvu Eesti hümn..kuid see on hoopis Urmas Alendri “Minu Eestimaa” lendleva ja kurvavõitu viisiga..hmm kummaline..
“Bljät, ma ütlen!” kriiskab üks lodevavõitu ja ilmselgete kosmeetika kuritarvitamise nähtudega saaliteenindaja, kes on on mahapillanud Salvesti hernesupipurgi.
Õnneks olen jõudnud kassani, vaatan rõõmsalt müüja tühjadesse silmadesse ning tõstan oma lasterahast allesjäänud kroonid letile ja laon “eelista eestimaist” kraami kotti.
Seisan poeuksel ja ahmin himuralt kopsudesse heitgaase..samal hetkel meenub mulle meie hümni esimene salm:
“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial tääl
see suure, laia ilma pääl,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!”
Pagana optimist! Ja siis mõtlen, et kuda ikka nii targasti oskasivad öelda meie kodumaa kohta..ükspuha, kuhu sa ka ei läheks – kodus on ikka kõige parem…tulutult püüan ka ülejäänud salme meenutada..jalutan koju ja teen omale tassitäie kama ja homme õpin Eesti hümni pähe…
esmaspäev, 23. veebruar 2009
varsti kinodes
"kogu tõde eesti hümnist" kahes variatsioonis
esilinastus: 01.03.2009 kell 22:00
põhineb tõesti välja antud ristsõnaajakirja Ristik 1/2009 seitmenda lehekülje ülanurgas asuval tekstil
käsikiri: Anu ja miki
osades: Anu ja miki
esilinastus: 01.03.2009 kell 22:00
põhineb tõesti välja antud ristsõnaajakirja Ristik 1/2009 seitmenda lehekülje ülanurgas asuval tekstil
käsikiri: Anu ja miki
osades: Anu ja miki
pühapäev, 22. veebruar 2009
„Siit-sealt lonkab“ ehk külastage meid pigem järgmisel pühapäeval
Sissejuhatus
Tõtt-öelda on väljahõigatud teema esimese sissekande jaoks üsna tabav – tänase päeva kulgedes hakkas tasapisi ligi hiilima arusaam, et minu tulevase postituse suurim lonkaja ongi postitaja ise! Kuid selles ju seisnebki – vähemalt esialgu – kogu veebipäeviku idee...
Valik teemaarenduseks oli lihtne, sest on ainult üks teema, millel ma pikemalt mõtlemata viriseda suudan...
„siit-sealt lonkab“ ehk pisut ülepingutatud arvamusavaldus eesti õigekeele teemadel
Faktid:
• sõnaühend „õigekeelsus sõnaraamat“ annab Google'i otsingus üle kümne lehekülje vasteid
• ÕS 2006 järgi on ka õieti 'õigesti'
• ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui selle lause esimese sõna tähendus kõikideni jõuab.
„Siit-sealt lonkab“
siit-sealt lonkab
eesti keel käib kahe karkuga
ei ma muidu tarkutaks
kuid hinge torkab
siit-sealt lonkab
valimatult solgitakse kõikke
näha pole päikselaikke
ei grammatikas ei õigekeeles
see ikka-jälle on mul meelel
aina tõden, muudkui ohkan
ennem minemist ja peale tulemist
ÕS varsti lubab vahest mõelda
et ka mõtetult võib öelda
kui kaua veel ma jaksan kaeda
eesti keele solkimist?
ja, ning, ega, ehk, või
nende ees koma ei käi
siit-sealt longata
saab nüüd õigesti ja õieti
kord teistmoodi pähe raiuti
kuid mis siin ikka ohata
olema peab seda meelt -
keel ei muuda harjumusi
vaid rahvas muudab õigekeelt!
Lõppsõna
Kuna kriitikuid kiputakse ikka topelt arvustama, tegin ma kõikide kallite lugejate eest eeltöö ära ning kutsusin blogi külastama/kommenteerima ka oma TÜ magistrandina eesti keelt tudeeriva õe. Ning kuna viimasest eesti keele tunnist on mul juba üle viie aasta möödas, arvan ka ise, et selle postituse peale ei peaks käesoleva ajaveebi taust olema mitte must, vaid punane! (Tervitused siinkohal proua Kiiskülale.)
Grammatiliselt ebakorrektselt luuletas
Anu
Kuigi viis minutit tagasi peetud jutuajamises põrmustus kogu mu lugu, kogu mõte kadus..ent samas nagu ka tekkis, kuid see pole see, see pole üldse mittemiski, see lihtsalt on ja ei ole..järgneb rida sõnu ja kunstlikult otsitud sobitusi, mida ma midasin millekski..järgneb sõnaosavuse proov..
Keegi mõtleb minu mõtteid,
kolab minu pääluu sees.
Ta vaikselt tõstab lärmi
kaevab auke, sätib lõkse, paneb tõkkeid.
On kui igavesti truu ja ustav mees-
tekitades trotsi, meelehärmi.
Kui tahan laulda-kostab kriiskav kisa
Püüan joosta-tapan teo ma naerukrampidega
Pliiatsi ma haaran-tint kivistub pudenedes lehele
Mul tundub
siin miskit on teoksil
miskit puudu
miskit ülearu
..miskit vist on mäda
Mu hing ohkab ,
sest siit-sealt miskit lonkab
Lonkab minu pääluu sees
Lugu sai kirja paar tundi tagasi..viimasel minutil..nagu alati, nii omaselt minule. Selle kirjutise avaldamisega annan vabatahtlikult ennast avalikuks häbistamiseks, kui see on vajalik. Ma ei ole ise sellega rahul, kuid loodan, et see kunagi muutub ja siia saavad kirja minu mõtted, see mis peab, mitte püüdlik ..sõnade sobitamine
kolab minu pääluu sees.
Ta vaikselt tõstab lärmi
kaevab auke, sätib lõkse, paneb tõkkeid.
On kui igavesti truu ja ustav mees-
tekitades trotsi, meelehärmi.
Kui tahan laulda-kostab kriiskav kisa
Püüan joosta-tapan teo ma naerukrampidega
Pliiatsi ma haaran-tint kivistub pudenedes lehele
Mul tundub
siin miskit on teoksil
miskit puudu
miskit ülearu
..miskit vist on mäda
Mu hing ohkab ,
sest siit-sealt miskit lonkab
Lonkab minu pääluu sees
kolmapäev, 18. veebruar 2009
selgituseks-sissejuhatuseks
to whom it may concern
Blogi ideeks on mitte leida vabandusi aina süvenevale mõttelagedusele, vaid äratada ellu surnud ajurakud - veebilehe autorid postitavad siia kindlal nädalapäeval (pst, pühapäev) kirjutise eelnevalt kokkulepitud teemal avalikuks arvustamiseks ja mahategemiseks, ehk on mõne aja pärast lootust märgata ka vaimuvaesuse taandumist!
Selle aasta 8. nädala ning selle blogi esimeseks teemaks on "siit-sealt lonkab", valitud hoolimatult ajakirja "Digi" teadmata numbri suvalise lehekülje alumise parema nurga viimasest lõigust blogi kaasautori vabal valikul, tsitaadi autor pole oluline..
jäägem kuuldele ning peatse kohtumiseni juba pisut loomingulistemas vormides!
Blogi ideeks on mitte leida vabandusi aina süvenevale mõttelagedusele, vaid äratada ellu surnud ajurakud - veebilehe autorid postitavad siia kindlal nädalapäeval (pst, pühapäev) kirjutise eelnevalt kokkulepitud teemal avalikuks arvustamiseks ja mahategemiseks, ehk on mõne aja pärast lootust märgata ka vaimuvaesuse taandumist!
Selle aasta 8. nädala ning selle blogi esimeseks teemaks on "siit-sealt lonkab", valitud hoolimatult ajakirja "Digi" teadmata numbri suvalise lehekülje alumise parema nurga viimasest lõigust blogi kaasautori vabal valikul, tsitaadi autor pole oluline..
jäägem kuuldele ning peatse kohtumiseni juba pisut loomingulistemas vormides!
Tellimine:
Postitused (Atom)
