oOd Hr Nõudepesumasinale

Sinu läige, Sinu sära
hääl - kui kõuekõmin kajab
Sinu kindel rüht
ja vankumatu tahe.
Sind ma tahan, tahan katsuda
Nii hommikul kui õhtul,
vahel korraks lõuna ajal.
Mis on vale, mis on pahe?
Pole patt ju panna käsi
vastu Sinu kuuma keha
Pole patt ju igatseda
Igatseda Sinu halli pinda.
Kuumad nired,
möllav vesi.
Tule, tule tasakesi
Ritta lao kõik kruusid,
kahvlid, noad ja taldrikud
Ning jälle oled hoos!
Iial Sa ei väsi, vingu, mossita.
Vahtu lendab kahte lehte
Nühib, harjab, pritsib vett..
ning lõpuks..õrnalt loputab.
Loodan vaid, et homme taas,
mu kallis, kallis hr Nõudepesumasin,
jälle kord me kohtume.
Siis maailm me ees on valla -
hiina portselan ning poola klaas,
kõik üheskoos Sa puhtaks saad.

Kohtumiseni

Aelen voodis ühest servast teise. Kord pea padjal, kord padja all. Selili, jalad vastu seina, siis jälle kõhuli, käed põrandale rippumas.
Katsun sõrmeotstega karedat vaipa, mille ajalugu ulatub kindlasti kaugemale, kui minu sünnitunnistuseks kasutatud paberi oma. Libistan kätt loiult edasi tagasi, registreerides päikeselaike ning surun näo sügavale patja ja püüan uuesti uinuda. Juba kolmas päev nõnda. Tühi pilk ja lõputud hommikud. Ei kurda, ei kurda. Ei kurrdaaaa..mhmmm..mm..
Tasapisi kaovad ümberkaudsed hääled, kaob tuba ja kaon mina..
No, mida kuradit!!!
Koputus.
Kõige magusamal hetkel, kui tundsin et maistel jäänustel ei ole enam teadvusega mingisugust kontakti. Tõmban teki üle pea ja ootan ootamatu ootaja lahkumist. Koputamine jätkub. Selline rahulik, pigem vaikne ja ettevaatlik täpsete intervallidega koputamine..jätkub.
Ärritunult muudan järsult asendit ning pisikese valearvestuse tõttu taaselustan kooliaegsed mälestused gravitatsioonist. Vastumeelselt ja kortsumast korsumate kulmudega avan ukse..ja lasen selle samal hetkel uuesti kinni vajuda. Korraga kadus uni, kortsus kulmud, tusameel ning..mõistus.
Seisan tummalt ning jõllitan suu ammuli oma valget ust. Oot, oot, mis see nüüd oli!?! See ei ole võimalik!
Pigistan silmad kõvasti kinni (kontrollin veel, igaks juhuks et äkki saab veel kõvemini kinni pigistada. Ei, maksimum on saavutatud). Lükkan ukse uuesti pärani ning enne, kui silmad avan, püüan veel haistmismeelt appi võttes tuvastada oma mõistuse kohalolekut. Sügavalt sisse hingates tunnen Su lõhna, just sellisena nagu olen seda alati mäletanud ning avan nüüd ettevaatlikult parema silma ( parem silm on mul alati see terasem olnud ja nüüd tahan olla ikka kindel kindel!)
Mh! Sina, mis Sina!! Ruttu uks kinni!
Vaatan kiiruga toas ringi, jooksen voodi juurde, kapi juurde, peegli ette. Vastu vaatab keegi kahvatu ja võõras. Võõras ent samas nii tuttav. Komistan põrandal vedelevate raamatute otsa ning prantsatan külili, vastu laua nurka, mille sahtli kohmakalt välja tirin. Paberid, vihikud, vanad kirjad ja hunnik pahna lendab laia kaarega selja taha. Sõrmede vahele jääb valge ümbrik, mille värisevail kätel lahti rebin. Pisar pisara järel kukub hääletult postkaardile, tekitades inetuid plekke.
Kaarti kahe käega rinnal hoides, astun tagasi ukse juurde. Kujutluspildid sinust ja koosoldud ajast jooksevad peas üksteisega võidu.
Ühe hingetõmbega avan ukse ning pilku tõstmata vuristan ette kaardile veetud read: " Kallis Memm! Ma loodan, et suudad mulle kunagi andestada. Oled minu jaoks alati tähtis olnud. Punkt. Igatsen ja ootan jällenägemist."
Ütle ometi midagi! Ei, ära mine, ära mine veel! Memm, kuhu sa kaod!!?!
Veel viivuks näen Su valgeid hoolikalt soengusse sätitud juukseid, vesihalle silmi ning vaevumärgatavat naeratust..
Tunnen, kuidas järjest raskem on hingata, õhku ei ole ja kaelus jubedalt pigistab. Valgus kaob ja kisub ka tasakaalu endaga kaasa...
Ehmatusega lükkan teki näolt ja ahmin õhku. Tõusev päike piilub häbelikult kardinate vahelt tuppa ning heidab voodis lebavale lahti kistud hingele mänglevaid varje.
Hõõrun kätega silmad selgemaks, viskan mantli selga, torkan saapad jalga, ümbriku tasku ning longin läbi krabisevate vahtralehtede sinna, kus kunagi jälle kohtume..

elust ja Anust

kaootisili mõttejuppe

Et viimane enesepaljastus siin blogis end väga üksikult ei tunneks, leidsin, et ju vist on minu kord... Ja kuigi pean end üsna ausaks ning läbinähtavaks inimeseks, leian siiski, et viimaste sündmuste ning otsuste valguses tuleks mõningaid asju täiendavalt selgitada (kasvõi iseenda veenmiseks), seega... ehk keegi leiab siit enda jaoks üllatusi ;P

Kõikide äraminemiste ja elumuutuste äärel (õigemini otsuse ning tegutsemise vahepeal) tunnen ma alati soovi leida end juba ajahetkest, kus kõik ütlemised, lahkumised, selgitamised, minemised on möödas ning ees vaid kõik uus ja positiivne... võtsin ju kaks tööpäeva närvilist (ja töövaest :P) aega, et öelda oma ülemusele, võtan juba pool aastat aega et rääkida oma perekonnale, kõik ülejäänud tuttavad saavad teada iseavastamise järjekorras... Ju vist mul on lahkumistega halvad kogemused...
A journey of a thousand miles begins with a single step. Iks kuus mu inglise keel, kuid ühesõnaga, kuigi pikk ooteaeg paneb mind marineerima kõiksugustes kummalistes tundmustes alates hirmust ja ahastusest ootusärevuse ja õnnetundeni välja ning mõistus heidab igapäevaselt ette praeguse töö ja elu nurkaviskamist, on mul siiski väga hea meel, et esimesed sammud on võetud.. loodetavasti kogemuse poole, ilma milleta ma ilmselt ei jõuaks end kolmekümbiselt kohustusliku pangalaenu-laste-koera-kassi-mehe seltsis ära kiruda :)

***

Mulle ikka meeldib öelda ning uskuda, et mul läheb alati hästi. Tõtt-öelda leiangi, et ühel keskmisel eesti inimesel on kalduvus kulutada liiga palju aega muretsemiseks asjade üle, mida neil ei ole või mida kontrollida ei saa ning samas ei osata olla tänulikud selle üle, mis olemas on...
Võin julgelt väita, et mul on olnud õnn osata olla kogu oma täiskasvanuea kestel õnnelik; Ja enne seda- no kes teab kui õnnelikuna on võimalik oma teismeliseaastaid lõhestunud perekonna ja lõputute koduste pingete seas veeta, kuid õnneks oskasin siiski enne kriitilist pöördepunkti ära armuda ning see tähendas automaatselt juba püsivat õnnetunnet isegi võrdlusmomendil koduse eluga... :P

Ellusuhtumisest veel, kui kellelgi teist tuleb ette kokkupuude SW suveprogrammiga (noh see, kus tudengid suvel usas raamatuid müüvad), siis kaevake minupoolse kommentaarina kuskilt ajusopist välja valjuhäälne soovitus ning heakskiit (kahjuks on mu tolleaegne usa-blogi blogger.ee sulgemise tõttu jäädavalt kadunud). Ja kuigi see liikumine on tänaseks omandanud oma võrkturundusliku iseloomu tõttu juba pisut liinimüügi ning esimesel pilgul ka pooleldi järjekorse ebausutava kullakaevanduse mulje, on see siiski seni ainus võrkskeem, millesse ma usun :) Vähemalt minule mõjus ta täieliku pöördepunktina positiivse ellusuhtumise ning elukogemuste omandamise osas. Elu on 10% see, mis sinuga juhtub, ning 90% - kuidas sa sellele reageerid. Nii ongi!

Pooldan optimismi ning püüdlusi oma unistuste realiseerimise poole. Selle valguses muidugi tekib küsimus, mille pagana pärast olen ma viimased kolm aastat stabiilselt töölaua taga püksitagumikku kulutanud :) Aga vähemalt tegin seda optimistlikult ning tegelikult on mul ka maru hea meel nii oleviku, mineviku kui tuleviku üle; ühesõnaga - olen õnnelik!

Segane jutt segasemaks, ees on kauaplaanitud elu- ja asukohamuutus ja püüd maksimaalselt ära kasutada oma liiga pikalt edasilükkunud noorusaega..

Kellele asi ikka veel liiga selgeks jäi, siis varsti võib siia oodata kirjatükke inglise köögi ja meeste (ja muu ettejuhtuva) kohta :)

Hahaa.