üks ots üks algus

päritolu: Jaan Kaplinski luulekogu "Vaikus saab värvideks"
lk 13, kolmas lõik (salm)

Vastavateemalisi mõttearendusi ja -välgatusi võib oodata 05.04.2009 hilisõhtul...

ja siis see juhtus

Alul oli suhtlus,
kuid mu unistus luhtus
ning sellest sai nuhtlus
Ja siis see juhtus -
kóik see jama kuhjus
ja minust sai túhjus

Sind tean igaviku
kuid seda pilku
ei tundnud veel
viivuke kahtlust
Ja siis see juhtus.
kaotasin sõbra
ja südame

22. mártsil juhtub nii...

...et nagu voluváel kerivad siin lahti kaks lugu, mille pealkirjad on vóetud Eric A. Johnsoni raamatust ¨Várvivargad¨.. mingisugune úlim ilmutus (mida vóib nimetada ka blogi kaasautoriks) söötis ette lehekúlje number 34 ja teise lóigu alguse...¨Ja siis see juhtus¨. Vaatasid járgi?

KÕIK MUUTUB, KUI SA ÄRA OLED

Tänaseks esimeseks mõtteks on, et polegi justkui millegi nimel ärgata.
Upitan end üle üle voodiserva, toksin pahuralt äratuskella ning seejärel ka sind. Hommik. Päikesepaisteline, vaba, esmapilgul tühi, mõttetu laupäeva hommik. Mässin ennast tihedamalt teki sisse ning proovin kõigest hingest teeselda, et magan edasi. Piilun siiski silmanurgast, Kuidas Sa riietud, et tööle minna.
Mõneks hetkeks tundub, et kohe-kohe kummardud mu kohale ning puudutad õrnalt huultega mu laupa või juukseid. Kuskil uimases teadvuses karjub mõte, et vaevalt see päriselt juhtub, kuid pigistan silmad siiski veelgi kõvemini kinni ning katsun kujutelma võimalikult kaua hoida. Vähemalt esialgu jääb reaalsus ettekujutlusele alla.
Läbi kahe tekikihi kuulen välisukse summutatud kõmatust.
Üksi.Venitan ennast voodist välja.

Valan harjumusest presskannu kahe kohvikruusi jagu kuuma vett. Kass tiirutab näljase näoga põrandal ning ootab oma igahommikust konservilaksu. Meie kass, minu kass, sinu kass. Minu pesumasin, sinu mikrolaineahi... Jagan mõttes kõike ümbritsevat pooleks. Põrnitsen kohvikruusi, mille puhkusereisilt suveniirina kaasa tõime.
Vaikselt käib peast läbi valusavõitu mõte, et on lollus seada oma elu tugipunkt armastuse peale.
Armastus.Armastuse võõrutusravi. Millegipärast on enamus kirjutisi, laule, filme, seriaale, raamatuid, ajakirjaartikleid armastusest. Millegipärast seatakse armastust ette sõprusest, vabadusest. Millegipärast kirjutatakse armastajatele ette norme, milline suhe peab või ei pea olema., mis on õige, mis vale. Ümberkaudsete inimeste jutte ja arvamusi kuulates olen mõnikord mõtlema jäänud, et armastussuhete kirjeldamisel on ikka päris tühja koha pealt välja mõeldud hulk kasutuid mõisteid, keelde ja tabusid. Näiteks inimene ei ole olemuselt monogaamne, kuid korraliku „kasvatuse“ saanud osapooled kipuvad ikkagi krõbedaid sõnu või taldrikuid loopima, kui emb-kumb liialt kaua meeldivale vastassugupoolele järgi vaatab.
Ei suuda minagi enamuse arvamustest, või kasvatusest, kuidas soovite, tekkinud mõtteradasid eirata ning sunnin end veel vägisi pisut halvasti tundma.

Sätin end kohvikruusi ning kassiga koos teleka ette. Akna taga tilkuvalt jääpurikalt peegeldub üksik kevadine päiksekiir laua peale.
Korraks käib peast läbi mõte, et nii on päris mõnus.

Iga suhe on oma olemuselt egoistlik. Paradoks. Ma ei sooviks ega teeks sulle head, kui ma ise sellest mingit rahulolu ei saaks.
Mina olen mina, mina olen vaba. Ka sinul on vaba valik otsustada ning kogeda sõltumata kellegi poolt pealesurutud ootustest. Tundub loogiline. Võib-olla häiribki mind pigem sinu valik kogeda edaspidist vähem minuga seotult? Või häirib mind pigem mõte, et mul tuleb hakata julgema mitte sõltuma sinu valikutest?

Leian, et ei saa hetkel muuta midagi muud, kui vaid oma suhtumist asjadesse, mis minuga juhtuvad. Leian ka osa oma äravisatud optimismist uuesti üles. Nüüd tundub, et kõik mida veel vaja, on ainult pisut-pisut käänata oma vaatenurka. Vihkamine on iseenda mürgitamine lootuses, et teised sellest surnult maha kukuvad.
Võib-olla vihkan natuke vaid mõtet, et kõik sinuga seonduv muutub..?
Kõik muutub, kui sa ära oled.

Keeran salli ümber kaela ning kiikan aknast õue, proovides ära arvata, millise paksusastmega üleriide tänane ilm lubab selga panna.

Keeldun ennast halvasti tundmast vaid sellepärast et keegi on kunagi algatanud idee, et sarnases situatsioonis tulebki end halvasti tunda. Otsustan vastu hakata kõikidele normidele ning ülejäänud päeva ennast hästi tunda.
Kuidagi kergem on olla. See pole ei õudne lõpp ega lõputu õudus. Tegelikult on kõik väga hästi. Lihtsalt teistmoodi hästi kui seni.

Sinu tööpäev läheneb lõpule. Tean mõne minuti täpsusega kellaaega, millal sa taas uksest sisse astud.
Astun uksest välja minut enne seda.
Päikesepaisteline, vaba, ilus laupäeva pärastlõuna. Teeäärses pargis jalutavad ringi esimesed arglikud kevadised armunud...

Kóik muutub, kui sa ára oled..

Igal reedel sóidavad nad oma imearmsa perekonnaga luksuslikku veekeskusesse, kus ema vóib uhkusega oma hinnalisi kuldehteid demonstreerida, tundide viisi praetud nágu ja keha esitleda. Ja pereisa tuleb niiviisi pooljuhuslikult ujulasse koos oma superhúpermega uue telefonkompuuterparimasóbraga, et siis sellega vehkides kóva háálega sinna seletada:¨Ei, ei..OK..rahas pole probleemi..mhm..kuuu-uule, sóber, teeme nii, et sa helista mulle óhtul uuesti..tead ma siin naisukese ja lastega ..ja-jaa.ok, teeme nii...jah, rahas pole probleemi, ára muretse!¨
Lapsed..nemad on lihtsalt tavalised lapsed, kes veekeskuses teisi terroriseerivad ning kúúnarnukkidega járjekordades teed rajavad..sellised armsad.
Ning samal ajal, kui perekond Meolemekóigeparemad lustib ja veemónusid naudib, seisab keset suurt póldu koos teiste karpidega nende suursugune ning igast kúljest rikkust nákku paiskav maja...akvaariummaja.. oma túhjade akende ja jahtunud kaminaga..
Ning aeg tiksub..hámarus laotab oma harali sórmed úle karpidega kaetud válja. Súttivad esimesed tuled. Kuid akvaariummaja jááb pimedaks, tuul vihiseb uues metalses korstnas ning pillub kórvalkuruntidel vedelevaid penoplastitúkke ja villa jáánuseid laiali.
Siis tulen MINA-maailmamuutja..mina, mina, mina!
Ning, kui ma náen seda túhja, tundetut ja armetut hiiglast keset kóledat válja vankumatult oma positsioonil seismas, ei suuda ma vastu panna. Minus tárkab mingisugune meeletu abistamisvajadus..ta ju nii nukralt seal úksi..ja hinges on kriipivalt valus.
Sisenen keldriakna kaudu. Kelder on nii puhas ja puutumatu, táiesti erinev minu vanaisa keldrist, kus olid koos maailma kóige pónevaimad asjad. Aga siin vóib silmad kinni ja sokkis káia. Keskkúttetorud nagisevad tervituseks...noh, váhemalt on kellelgi hea meel mind náhes..
Koridorist lippan ruttu elutuppa, et súúdata kaminas tuli ja sellega majale hingus tagasi anda, anda tagasi tema summutatud hubasus. Nártsind lilled viskan vaasist, lauale panen móned kúúnlad pólema...jah, juba muutubki paremaks, sátin kardinaid..
Mótlen endamisi, et kúll nad vóivad ikka ónnelikud ja tánulikud olla, kui nad koju jóuavad.
Kui kóik toimetused tehtud, sátin ennast tugitooli ning lehitsen fotoalbumi..vága kenad inimesed..
Samal ajal sóidavad hoovi turvafirma klanitud ja láikivad autod ning kiirabi..ma juba tunnen nad háálest..
Aga pole hullu, minu töö on tehtud ja ma tean, et mind viiakse núúd tagasi oma palatisse. aga mu hinges on rahu, sest kui perekond koju jóuab..oi, kúll nad vóivad ikka úllatuda, kuidas kodu neid avasúli ootab.
Tagasivaadates noogutan veel viimast korda akvaariummajale ning tema kurvastusest pudeneb katuseservalt pool meetrit profiilplekki.
Pereisa seisab uksel, laseb nukralt ja mótlikult silmadega úle toa. Tema keha lábib imelik várina jutt. Ta ei osanud oodatagi, et kóik muutub, kui ta ára on..
Ema puhkeb nutma ja ta ei suuda majja siseneda. Kóik on nii teisiti ja vóóras.
Tundmatu ja hullumeelse kummaline lóhn jááb veel kauaks tugitooli riidesse ja tema sórmejáljed kaunistavad perekonnaalbumi kaasi ning ei lase veel mitu pikka aega sellel kenal perel rahulikult uinuda..nende áraolekul muutus kóik..

E.M.R. "Triumfikaar"
kõik muutub, kui sa ära oled
15.03.2009

Miljon silma

Mööda linna minna
tahaks sinna,
kus poleks Teid, ei Sind, ei mind
tahaks minna,
vabaneda puurist.
Minna sinna,
kus miljon silma mind ei uuriks

MILJON SILMA

Sinu silmades on miljon erinevat värvi
Miljon kordumatut pilku
Miljon emotsiooni
Vahel vaatad hellalt mind, kord karmilt
Vaatad vahel otse, vahel viltu
Kord lõbusal või jälle kurval toonil

Sinu silmades on päiksekarva kõrvaltoone
Äkilisi tundepuhanguid ja unistustekaari
Sinu pilgus peitub vahel paipoiss, vahel saatan
Viissada tuhat erinevat silmapaari
Ning kui ma sinu silmadesse vaatan
Vabalangemine, peatumatu, ülespoole...

Sinu silmist vahel leian päikest
Rõõm ja kurbus, leplikkus ja viha
Sirgjooneline iha
Läbitungiv tühjus, äraolev mõte
Tuult ja tormi, rahet, vihma, äikest

Sinu silmis viimati näen ükskõiksust
Kui pilgu jälle ära pöörad, on mul valus
Tundetormist alles jäänud vaht
Ning kuigi meres miljoneid on kalu –
Olgu kasvõi miljon silma suunatud mu poole
Mul on vaja ainult Sinu kaht...

Kingin sulle naistepäevaks miljon silma..

Naistepäeval ilmutavad siin ennast lood pealkirjadega "Miljon silma"

Teema on pärit Jeffrey Eugenides`e raamatust "Middlesex" leheküljelt 248

Kogu tõde Eesti hümnist, sissejuhatuseks palun lugeda eelmise pühapäeva postituse avasõnu!

kaootilisi tähelepanekuid möödunud nädalast

Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa
Õues tõesti kõle on ning rahval napib raha
Stockmann lühendas külastajate vähesuse tõttu lahtiolekuaegasid
Balti jaama ees passivad tuvid võidu kodututega
Vanalinna keldrites müüakse suveniiridena kihnukirjalisi käpikuid
ning matrjoškasid koos nendega...

Esmaspäev, 23.veebruar, ~15:00.
Enamus kolleege on eeloleva „vaba päeva“ ärevuses juba töölt kadunud. Kontoris pakivad asju veel paar töötajat, ühe kollegi abikaasa ning viimaste kolme/nelja-aastane tütar.
„Kas ma kalli ka saan?“, küsib üks töökaaslane enne lahkumist lapselt. „Aga kas sa ka tead, kellel on homme sünnipäev?“ pärib ta seejärel häbeliku kallistuse vahele.
„Va-ba-rii-gil!“ hõikab laps rõõmsalt üle kontori. Vanemad ei suuda uhkust varjata.

Meri siin, seisma jäi, keegi peatas ta
seisan jäätund kalda peal ja vaatan üle vee
teisel poolel lahte on veel kaunim Soomemaa
kus eesti ehitajal lahti on kõik karjääriteed

Teisipäev, 24. veebruar 2009.
„Mul on tõsiselt häbi, aga ma ei tea, kuidas Eesti hümn algab“ tunnistas kallis veebipäeviku kaasautor mulle vastlakuklite söömise vahele.
„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm... “ tõttan kohe ütlema. Need sõnad on mul peas, kuid samas mul on häbi, et leian igal vabal momendil võimaluse targutamiseks. Kahjuks/õnneks leian ka seda, et hümni sõnade mitteteadmise andestaks oma mõttekaaslasele iga kell..

Sind surmani ma tahan küll kalliks pidada
Hümnist on ükskõik, peaasi - oleks vaid
sõpru, kellega saaks küpsetada
igal suvalisel aastapäeval wastlakukleid...

Kolmapäev, 25.veebruar, tööpäeva hommik.
„Evelin Ilvese kleit meenutab rulluisukostüümi,“ loeb töökaaslane kõvasti Delfi uudisteportaalist ja itsitab.
„Minu arvates oli tema kleit ikka tõeliselt inetu,“ kommenteerib teine.

Eestlane olen ja eestlaseks jään
hea sõnaga meeles pean kõike mis saan
positiivne hinnang minu poolt on see
kui toetuse avaldamiseks miskit ei tee!

Laupäev, 28.veebruar, ~17:00
Istun Rahvusraamatukogus. Minu ees on Artur Taska raamatud „Eesti hümn“, „Mõtteid Eesti rahva sümbolitest“, veel üks raamat nimega „Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu“.
Raamatuid pealiskaudselt sirvides ma väga palju targemaks ei saa. On ju üldiselt teada, et meie hümni sõnade autoriks on keegi hr Jannsen, viis on sama Soome omaga ning et laulupidudel paljastatakse päid parema meelega Ernesaksa/Koidula „Mu isamaa on minu arm“ peale.. Mäletan, kunagi vormelivõistlusi kommenteerides öeldi ikka, kui mõni pisut põhja poolt pärit Mika või Kimi võitis, et nüüd on natuke ka meie hetk... Veel meenub, et , väiksena hümni lauldes tundsin enda üle silmnähtavat uhkust, kui keegi kõrvalseisjatest valel kohal isamaa kohta „kallis“ ütles (kolmanda salmi algul kasutatakse sõna „armas“).

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
kohustuslik repertuaar
kui tuletorni tipus on just süttind tulelõõm
kakskümmend tuhat lauljat üheskoos
üks mõte
millest pooled aru ei saa
vaja lehvitada sinna, kus on suur ekraan

Pühapäev, 01.märts, ~ 20:00
Helistan vene rahvusest töökaaslasele Aleksandrile.

-Tere, Anu!
-Tsau, Sass, kuule mul on sulle üks küsimus!
-Noo-o?
-Kas sa Eesti hümni sõnu tead?
-Eesti hümni?
-Noo-jaa.
- No ma hetkel neid ei mäleta, kuid ma võin öelda, et kui mina olin kaitseväes, siis umbes kakskümmend protsenti inimestest teadis kohe hümni kaasa laulda, nii eestlastest kui venelastest. Mina arvan, et igaüks, kes on kaitseväes käinud, õpib hümni selgeks.
-Mina tean niigi hümni sõnu, kuid ei ole sõjaväes käinud.
-No siis sina oled selle kahekümne protsendi sees!

Mu isamaa armas, kus sündinud ma
unustada me ei tohiks riigi sümboolikat
aastakümneid juba ebaõnnestub siin integratsioon
paarikümnel prossal rahvast puudub vastav soon
Sinine ja must ja valge
sekka pisut punast
sass, miki, anu, soome ehitaja
meie õhetavad palged
kaunistagu Eestimaad!

KOGU TÕDE EESTI HÜMNIST
EHK
MU ISAMAA, MU ÕNN JA RÕÕM…

Oh jumal. kuidas mulle meeldib seista külapoodide põnevates sabades, mis vingeldes ja kääneldes moodustavad kassast kalaletini erinevaid rahvusmustreid.
Järjekord on täis erinevas pikkuses, kaalus ja laiuses värvilisi ja sulelisi, kes on tulnud oma ema, kes tütre või pojaga. Või seisab mõni üksik vanapäss ja kuivetunud mutike, ei – mutte on palju; mõni torisev proua ja laiavad noored; pihvid, kapid ja muidusöödikud kah. Ja vana arvutiõpetaja, kes pärast tunde porri vahib, seisab ka oma rasuste juustega siin.
Tööpäev on läbi. Kolmest kassast töötab üks. Viinaletis. Oh, mu kallis isamaa – ma kuulsin eesti keelt: “Üks Lauaviin, palun”!
Inimuss venib ja taarub tuimade nägude saatel. Olen üsna saba lõpus, sealsamas kalaleti ja leivariiuli juures. Erinevad lõhnad…aroomid..hakkavad tasapisi segunema. On lämbe.
Ma sulen silmad ning see eriskummaline lõhn loob mu silme ette imelised pildid..lai rannajoon, kriiskavad kajakad peakohal ja mändide all puhkavad valgete pearättidega naised, kelle paljad ja heledad jalad puhkavad samblal. Vanad paadid loksuvad silla küljes ja lapsed pilluvad kive vette.
Kuskilt kaugelt kostub kõige selle taustaks mu kõrvu Eesti hümn..kuid see on hoopis Urmas Alendri “Minu Eestimaa” lendleva ja kurvavõitu viisiga..hmm kummaline..
“Bljät, ma ütlen!” kriiskab üks lodevavõitu ja ilmselgete kosmeetika kuritarvitamise nähtudega saaliteenindaja, kes on on mahapillanud Salvesti hernesupipurgi.
Õnneks olen jõudnud kassani, vaatan rõõmsalt müüja tühjadesse silmadesse ning tõstan oma lasterahast allesjäänud kroonid letile ja laon “eelista eestimaist” kraami kotti.
Seisan poeuksel ja ahmin himuralt kopsudesse heitgaase..samal hetkel meenub mulle meie hümni esimene salm:

“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial tääl
see suure, laia ilma pääl,
mis mul nii armas oleks ka,
kui sa, mu isamaa!”

Pagana optimist! Ja siis mõtlen, et kuda ikka nii targasti oskasivad öelda meie kodumaa kohta..ükspuha, kuhu sa ka ei läheks – kodus on ikka kõige parem…tulutult püüan ka ülejäänud salme meenutada..jalutan koju ja teen omale tassitäie kama ja homme õpin Eesti hümni pähe…