Kogu tõde Eesti hümnist, sissejuhatuseks palun lugeda eelmise pühapäeva postituse avasõnu!

kaootilisi tähelepanekuid möödunud nädalast

Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa
Õues tõesti kõle on ning rahval napib raha
Stockmann lühendas külastajate vähesuse tõttu lahtiolekuaegasid
Balti jaama ees passivad tuvid võidu kodututega
Vanalinna keldrites müüakse suveniiridena kihnukirjalisi käpikuid
ning matrjoškasid koos nendega...

Esmaspäev, 23.veebruar, ~15:00.
Enamus kolleege on eeloleva „vaba päeva“ ärevuses juba töölt kadunud. Kontoris pakivad asju veel paar töötajat, ühe kollegi abikaasa ning viimaste kolme/nelja-aastane tütar.
„Kas ma kalli ka saan?“, küsib üks töökaaslane enne lahkumist lapselt. „Aga kas sa ka tead, kellel on homme sünnipäev?“ pärib ta seejärel häbeliku kallistuse vahele.
„Va-ba-rii-gil!“ hõikab laps rõõmsalt üle kontori. Vanemad ei suuda uhkust varjata.

Meri siin, seisma jäi, keegi peatas ta
seisan jäätund kalda peal ja vaatan üle vee
teisel poolel lahte on veel kaunim Soomemaa
kus eesti ehitajal lahti on kõik karjääriteed

Teisipäev, 24. veebruar 2009.
„Mul on tõsiselt häbi, aga ma ei tea, kuidas Eesti hümn algab“ tunnistas kallis veebipäeviku kaasautor mulle vastlakuklite söömise vahele.
„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm... “ tõttan kohe ütlema. Need sõnad on mul peas, kuid samas mul on häbi, et leian igal vabal momendil võimaluse targutamiseks. Kahjuks/õnneks leian ka seda, et hümni sõnade mitteteadmise andestaks oma mõttekaaslasele iga kell..

Sind surmani ma tahan küll kalliks pidada
Hümnist on ükskõik, peaasi - oleks vaid
sõpru, kellega saaks küpsetada
igal suvalisel aastapäeval wastlakukleid...

Kolmapäev, 25.veebruar, tööpäeva hommik.
„Evelin Ilvese kleit meenutab rulluisukostüümi,“ loeb töökaaslane kõvasti Delfi uudisteportaalist ja itsitab.
„Minu arvates oli tema kleit ikka tõeliselt inetu,“ kommenteerib teine.

Eestlane olen ja eestlaseks jään
hea sõnaga meeles pean kõike mis saan
positiivne hinnang minu poolt on see
kui toetuse avaldamiseks miskit ei tee!

Laupäev, 28.veebruar, ~17:00
Istun Rahvusraamatukogus. Minu ees on Artur Taska raamatud „Eesti hümn“, „Mõtteid Eesti rahva sümbolitest“, veel üks raamat nimega „Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu“.
Raamatuid pealiskaudselt sirvides ma väga palju targemaks ei saa. On ju üldiselt teada, et meie hümni sõnade autoriks on keegi hr Jannsen, viis on sama Soome omaga ning et laulupidudel paljastatakse päid parema meelega Ernesaksa/Koidula „Mu isamaa on minu arm“ peale.. Mäletan, kunagi vormelivõistlusi kommenteerides öeldi ikka, kui mõni pisut põhja poolt pärit Mika või Kimi võitis, et nüüd on natuke ka meie hetk... Veel meenub, et , väiksena hümni lauldes tundsin enda üle silmnähtavat uhkust, kui keegi kõrvalseisjatest valel kohal isamaa kohta „kallis“ ütles (kolmanda salmi algul kasutatakse sõna „armas“).

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
kohustuslik repertuaar
kui tuletorni tipus on just süttind tulelõõm
kakskümmend tuhat lauljat üheskoos
üks mõte
millest pooled aru ei saa
vaja lehvitada sinna, kus on suur ekraan

Pühapäev, 01.märts, ~ 20:00
Helistan vene rahvusest töökaaslasele Aleksandrile.

-Tere, Anu!
-Tsau, Sass, kuule mul on sulle üks küsimus!
-Noo-o?
-Kas sa Eesti hümni sõnu tead?
-Eesti hümni?
-Noo-jaa.
- No ma hetkel neid ei mäleta, kuid ma võin öelda, et kui mina olin kaitseväes, siis umbes kakskümmend protsenti inimestest teadis kohe hümni kaasa laulda, nii eestlastest kui venelastest. Mina arvan, et igaüks, kes on kaitseväes käinud, õpib hümni selgeks.
-Mina tean niigi hümni sõnu, kuid ei ole sõjaväes käinud.
-No siis sina oled selle kahekümne protsendi sees!

Mu isamaa armas, kus sündinud ma
unustada me ei tohiks riigi sümboolikat
aastakümneid juba ebaõnnestub siin integratsioon
paarikümnel prossal rahvast puudub vastav soon
Sinine ja must ja valge
sekka pisut punast
sass, miki, anu, soome ehitaja
meie õhetavad palged
kaunistagu Eestimaad!