emadepäev.
eneseületus.

Ma olen alati kõiksugustesse tähtpäevadesse suhtunud mõningase eelarvamuse ning isegi ükskõiksusega, tuues põhjenduseks, et “lähedast võib ju meeles pidada ka ilma tähtpäevadeta”...

Kahjuks on mul emaga soojad suhted ilmselt ainult meie mõlemi endi mõtetes, näost näkku avaldub aga ennekõike küllaltki formaalne harjumuslik-õpitud käitumismall oma tunnete mitteväljendamise teel; õigupoolest kipun vist kõikide oma suhete puhul samamoodi käituma...
Aga olge lahked, võtkegi kõik minu mõtetest häid soove järgmisteks tähtpäevadeks, oleks ju väga jube ja häbiväärne neid õigel ajal ja alastikistult päevavalguses eksponeerida.

Tänase postituse eneseületuslik osa väljendub aga järgmiste ridade kirjapanekus.


***
tuhat tänu sulle, ema
tuhat kallistust
ning sellest tuhat korda enam
ma palun vabandust

et vaikin, kui on vaja öelda
ja tõmbun eemale kui sul on tarvis tuge
et suudan selle ütlemisest ainult mõelda
et oled kallis
nagu kõndida mul tuleks mööda nuge

tuhat tänu, kallis ema
ning tuhat kallistust
et sul pärast kõike seda
jagub ikka kuhjadena
emaarmastust


Miski mu sees suunab, et peaksin selle luuletuse nüüd kenasti kaardile kirjutatult koos sinililledega kallistuse saatel järgmisel kohtumisel üle andma. Samas teiselt poolt on soov see peita sügavale oma arvuti ning hinge kaustadesse ning seda sealt siis vaid aeg-ajalt silmanurgas piilumas käia, mõeldes, et “küll ta teab niigi”...