elust ja Anust

kaootisili mõttejuppe

Et viimane enesepaljastus siin blogis end väga üksikult ei tunneks, leidsin, et ju vist on minu kord... Ja kuigi pean end üsna ausaks ning läbinähtavaks inimeseks, leian siiski, et viimaste sündmuste ning otsuste valguses tuleks mõningaid asju täiendavalt selgitada (kasvõi iseenda veenmiseks), seega... ehk keegi leiab siit enda jaoks üllatusi ;P

Kõikide äraminemiste ja elumuutuste äärel (õigemini otsuse ning tegutsemise vahepeal) tunnen ma alati soovi leida end juba ajahetkest, kus kõik ütlemised, lahkumised, selgitamised, minemised on möödas ning ees vaid kõik uus ja positiivne... võtsin ju kaks tööpäeva närvilist (ja töövaest :P) aega, et öelda oma ülemusele, võtan juba pool aastat aega et rääkida oma perekonnale, kõik ülejäänud tuttavad saavad teada iseavastamise järjekorras... Ju vist mul on lahkumistega halvad kogemused...
A journey of a thousand miles begins with a single step. Iks kuus mu inglise keel, kuid ühesõnaga, kuigi pikk ooteaeg paneb mind marineerima kõiksugustes kummalistes tundmustes alates hirmust ja ahastusest ootusärevuse ja õnnetundeni välja ning mõistus heidab igapäevaselt ette praeguse töö ja elu nurkaviskamist, on mul siiski väga hea meel, et esimesed sammud on võetud.. loodetavasti kogemuse poole, ilma milleta ma ilmselt ei jõuaks end kolmekümbiselt kohustusliku pangalaenu-laste-koera-kassi-mehe seltsis ära kiruda :)

***

Mulle ikka meeldib öelda ning uskuda, et mul läheb alati hästi. Tõtt-öelda leiangi, et ühel keskmisel eesti inimesel on kalduvus kulutada liiga palju aega muretsemiseks asjade üle, mida neil ei ole või mida kontrollida ei saa ning samas ei osata olla tänulikud selle üle, mis olemas on...
Võin julgelt väita, et mul on olnud õnn osata olla kogu oma täiskasvanuea kestel õnnelik; Ja enne seda- no kes teab kui õnnelikuna on võimalik oma teismeliseaastaid lõhestunud perekonna ja lõputute koduste pingete seas veeta, kuid õnneks oskasin siiski enne kriitilist pöördepunkti ära armuda ning see tähendas automaatselt juba püsivat õnnetunnet isegi võrdlusmomendil koduse eluga... :P

Ellusuhtumisest veel, kui kellelgi teist tuleb ette kokkupuude SW suveprogrammiga (noh see, kus tudengid suvel usas raamatuid müüvad), siis kaevake minupoolse kommentaarina kuskilt ajusopist välja valjuhäälne soovitus ning heakskiit (kahjuks on mu tolleaegne usa-blogi blogger.ee sulgemise tõttu jäädavalt kadunud). Ja kuigi see liikumine on tänaseks omandanud oma võrkturundusliku iseloomu tõttu juba pisut liinimüügi ning esimesel pilgul ka pooleldi järjekorse ebausutava kullakaevanduse mulje, on see siiski seni ainus võrkskeem, millesse ma usun :) Vähemalt minule mõjus ta täieliku pöördepunktina positiivse ellusuhtumise ning elukogemuste omandamise osas. Elu on 10% see, mis sinuga juhtub, ning 90% - kuidas sa sellele reageerid. Nii ongi!

Pooldan optimismi ning püüdlusi oma unistuste realiseerimise poole. Selle valguses muidugi tekib küsimus, mille pagana pärast olen ma viimased kolm aastat stabiilselt töölaua taga püksitagumikku kulutanud :) Aga vähemalt tegin seda optimistlikult ning tegelikult on mul ka maru hea meel nii oleviku, mineviku kui tuleviku üle; ühesõnaga - olen õnnelik!

Segane jutt segasemaks, ees on kauaplaanitud elu- ja asukohamuutus ja püüd maksimaalselt ära kasutada oma liiga pikalt edasilükkunud noorusaega..

Kellele asi ikka veel liiga selgeks jäi, siis varsti võib siia oodata kirjatükke inglise köögi ja meeste (ja muu ettejuhtuva) kohta :)

Hahaa.