Aelen voodis ühest servast teise. Kord pea padjal, kord padja all. Selili, jalad vastu seina, siis jälle kõhuli, käed põrandale rippumas.
Katsun sõrmeotstega karedat vaipa, mille ajalugu ulatub kindlasti kaugemale, kui minu sünnitunnistuseks kasutatud paberi oma. Libistan kätt loiult edasi tagasi, registreerides päikeselaike ning surun näo sügavale patja ja püüan uuesti uinuda. Juba kolmas päev nõnda. Tühi pilk ja lõputud hommikud. Ei kurda, ei kurda. Ei kurrdaaaa..mhmmm..mm..
Tasapisi kaovad ümberkaudsed hääled, kaob tuba ja kaon mina..
No, mida kuradit!!!
Koputus.
Kõige magusamal hetkel, kui tundsin et maistel jäänustel ei ole enam teadvusega mingisugust kontakti. Tõmban teki üle pea ja ootan ootamatu ootaja lahkumist. Koputamine jätkub. Selline rahulik, pigem vaikne ja ettevaatlik täpsete intervallidega koputamine..jätkub.
Ärritunult muudan järsult asendit ning pisikese valearvestuse tõttu taaselustan kooliaegsed mälestused gravitatsioonist. Vastumeelselt ja kortsumast korsumate kulmudega avan ukse..ja lasen selle samal hetkel uuesti kinni vajuda. Korraga kadus uni, kortsus kulmud, tusameel ning..mõistus.
Seisan tummalt ning jõllitan suu ammuli oma valget ust. Oot, oot, mis see nüüd oli!?! See ei ole võimalik!
Pigistan silmad kõvasti kinni (kontrollin veel, igaks juhuks et äkki saab veel kõvemini kinni pigistada. Ei, maksimum on saavutatud). Lükkan ukse uuesti pärani ning enne, kui silmad avan, püüan veel haistmismeelt appi võttes tuvastada oma mõistuse kohalolekut. Sügavalt sisse hingates tunnen Su lõhna, just sellisena nagu olen seda alati mäletanud ning avan nüüd ettevaatlikult parema silma ( parem silm on mul alati see terasem olnud ja nüüd tahan olla ikka kindel kindel!)
Mh! Sina, mis Sina!! Ruttu uks kinni!
Vaatan kiiruga toas ringi, jooksen voodi juurde, kapi juurde, peegli ette. Vastu vaatab keegi kahvatu ja võõras. Võõras ent samas nii tuttav. Komistan põrandal vedelevate raamatute otsa ning prantsatan külili, vastu laua nurka, mille sahtli kohmakalt välja tirin. Paberid, vihikud, vanad kirjad ja hunnik pahna lendab laia kaarega selja taha. Sõrmede vahele jääb valge ümbrik, mille värisevail kätel lahti rebin. Pisar pisara järel kukub hääletult postkaardile, tekitades inetuid plekke.
Kaarti kahe käega rinnal hoides, astun tagasi ukse juurde. Kujutluspildid sinust ja koosoldud ajast jooksevad peas üksteisega võidu.
Ühe hingetõmbega avan ukse ning pilku tõstmata vuristan ette kaardile veetud read: " Kallis Memm! Ma loodan, et suudad mulle kunagi andestada. Oled minu jaoks alati tähtis olnud. Punkt. Igatsen ja ootan jällenägemist."
Ütle ometi midagi! Ei, ära mine, ära mine veel! Memm, kuhu sa kaod!!?!
Veel viivuks näen Su valgeid hoolikalt soengusse sätitud juukseid, vesihalle silmi ning vaevumärgatavat naeratust..
Tunnen, kuidas järjest raskem on hingata, õhku ei ole ja kaelus jubedalt pigistab. Valgus kaob ja kisub ka tasakaalu endaga kaasa...
Ehmatusega lükkan teki näolt ja ahmin õhku. Tõusev päike piilub häbelikult kardinate vahelt tuppa ning heidab voodis lebavale lahti kistud hingele mänglevaid varje.
Hõõrun kätega silmad selgemaks, viskan mantli selga, torkan saapad jalga, ümbriku tasku ning longin läbi krabisevate vahtralehtede sinna, kus kunagi jälle kohtume..
Katsun sõrmeotstega karedat vaipa, mille ajalugu ulatub kindlasti kaugemale, kui minu sünnitunnistuseks kasutatud paberi oma. Libistan kätt loiult edasi tagasi, registreerides päikeselaike ning surun näo sügavale patja ja püüan uuesti uinuda. Juba kolmas päev nõnda. Tühi pilk ja lõputud hommikud. Ei kurda, ei kurda. Ei kurrdaaaa..mhmmm..mm..
Tasapisi kaovad ümberkaudsed hääled, kaob tuba ja kaon mina..
No, mida kuradit!!!
Koputus.
Kõige magusamal hetkel, kui tundsin et maistel jäänustel ei ole enam teadvusega mingisugust kontakti. Tõmban teki üle pea ja ootan ootamatu ootaja lahkumist. Koputamine jätkub. Selline rahulik, pigem vaikne ja ettevaatlik täpsete intervallidega koputamine..jätkub.
Ärritunult muudan järsult asendit ning pisikese valearvestuse tõttu taaselustan kooliaegsed mälestused gravitatsioonist. Vastumeelselt ja kortsumast korsumate kulmudega avan ukse..ja lasen selle samal hetkel uuesti kinni vajuda. Korraga kadus uni, kortsus kulmud, tusameel ning..mõistus.
Seisan tummalt ning jõllitan suu ammuli oma valget ust. Oot, oot, mis see nüüd oli!?! See ei ole võimalik!
Pigistan silmad kõvasti kinni (kontrollin veel, igaks juhuks et äkki saab veel kõvemini kinni pigistada. Ei, maksimum on saavutatud). Lükkan ukse uuesti pärani ning enne, kui silmad avan, püüan veel haistmismeelt appi võttes tuvastada oma mõistuse kohalolekut. Sügavalt sisse hingates tunnen Su lõhna, just sellisena nagu olen seda alati mäletanud ning avan nüüd ettevaatlikult parema silma ( parem silm on mul alati see terasem olnud ja nüüd tahan olla ikka kindel kindel!)
Mh! Sina, mis Sina!! Ruttu uks kinni!
Vaatan kiiruga toas ringi, jooksen voodi juurde, kapi juurde, peegli ette. Vastu vaatab keegi kahvatu ja võõras. Võõras ent samas nii tuttav. Komistan põrandal vedelevate raamatute otsa ning prantsatan külili, vastu laua nurka, mille sahtli kohmakalt välja tirin. Paberid, vihikud, vanad kirjad ja hunnik pahna lendab laia kaarega selja taha. Sõrmede vahele jääb valge ümbrik, mille värisevail kätel lahti rebin. Pisar pisara järel kukub hääletult postkaardile, tekitades inetuid plekke.
Kaarti kahe käega rinnal hoides, astun tagasi ukse juurde. Kujutluspildid sinust ja koosoldud ajast jooksevad peas üksteisega võidu.
Ühe hingetõmbega avan ukse ning pilku tõstmata vuristan ette kaardile veetud read: " Kallis Memm! Ma loodan, et suudad mulle kunagi andestada. Oled minu jaoks alati tähtis olnud. Punkt. Igatsen ja ootan jällenägemist."
Ütle ometi midagi! Ei, ära mine, ära mine veel! Memm, kuhu sa kaod!!?!
Veel viivuks näen Su valgeid hoolikalt soengusse sätitud juukseid, vesihalle silmi ning vaevumärgatavat naeratust..
Tunnen, kuidas järjest raskem on hingata, õhku ei ole ja kaelus jubedalt pigistab. Valgus kaob ja kisub ka tasakaalu endaga kaasa...
Ehmatusega lükkan teki näolt ja ahmin õhku. Tõusev päike piilub häbelikult kardinate vahelt tuppa ning heidab voodis lebavale lahti kistud hingele mänglevaid varje.
Hõõrun kätega silmad selgemaks, viskan mantli selga, torkan saapad jalga, ümbriku tasku ning longin läbi krabisevate vahtralehtede sinna, kus kunagi jälle kohtume..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar