Heihoo,
siia sobiksid hästi mõned tervitus- ja muud algussõnad :)
Järgnevalt toon ära viimase pooleteise kuu katked elust ja üldse
...
13.06.2009
Kohtasin eile keskturu trammipeatuses üht haige jalaga tuvi, kes kakerdas seal abitult vene vanamuttide, magavate joodikute ning möödaruttavate linlaste vahel. Jäin seisma ning jälgisin teda nukralt mõnda aega - murdunud jala tõttu ei suutnud tuvi ilmselt lendugi tõusta, mistõttu lonkas linnuke vaikselt üldisest liiklusvoolust eemale seina äärde.
Kummalisel kombel ei liiguta see mind kuigipalju, kui näen telekast järjekordse enesetaputerroristi kätetööd araabiamaades või loen uudiseid alla kukkuvatest lennukitest, isegi pildikesed aafrika nälginud lastest ei ole kõigutanud mind sedamoodi kui see abitu tuvike, kellest kõik lihtsalt mööda kõndisid. Võib-olla oli asi ka selles, et aafrika lapsi pole ma ise veel ihusilmaga näinud ning ise kogu elu üldjoontes lendamisest hoidunud, kuid üllataval kombel leidsin end küllalki häirituna tuvi ja ka iseenda abitusest antud situatsioonis...
Täna samast kohast mööda kõndides nägin juba sellesama tuvi surnukeha, kelle kallal juba teised linnalinnud pisut keha kinnitanud olid. Ja kui mul poleks selle tuviga juba mõneti isiklikku sidet olnud, oleksin ilmselt nentinud fakti, et looduslik valik töötab laitmatult ning tuvisid on linnas üldse kuidagi liiga palju. Samas eks ma vaatan ja suhtungi asja täpselt sellisest vaatenurgast, nagu parajasti olukord ette näeb - näen siis üldpilti tervikuna või iga situatsiooni eraldi nagu toodud tuvinäites, hehh, tunnen end nüüd tsipa silmakirjalikuna... Näiteks leian ka, et enamus tänapäeva imetehnoloogiatest enneaegsete ja muude halbade elueeldustega laste/elusolendite iga hinna eest elus hoidmiseks on täiesti loodusliku valiku vastased, halvendades pikas perspektiivis lihtsalt inimkonna genofondi, aidates lisaks maailma üleküllastumisele kaasa ka suurenenud idiootsuse ning nõrkuse osakaalule, ilmselt saaksin mõne vastse lapsevanema-tibuemme käest sellise suhtumise eest kohe piki pead....
Muide olen märganud, et liigitan tõesti inimesi headeks ja pisut vähem headeks näiteks selle järgi, kuidas nad suhtuvad mul külas käies minu kassi, s.t. pean käitumist endast nõrgematega ikka väga oluliseks otsustamaks inimese kogu iseloomu üle. Muidugi võib ka juhtuda, et inimesel on lihtsalt kassiallergia või halb tuju, kuid üldjuhul praagiksin välja iga isiku, kes tol päeval tänaval sellele tuvile kaasa ei tundnud... tegelikult peaksin vist pisut vähem väljapraakimisega tegelema, vastasel juhul on suur tõenäosus lõpetada üksiku ning kibestununa kassi- ja tuvikarja keskel; samas kui poleks üleüldist liislasluse ning hoolimatuse lokkamist, ei oleks ka rõõmu nende inimeste olemasolu üle, kes tõepoolest minu jaoks üleüldisest massist erinevad.. Siinkohal pean nüüd ka vajalikuks täpsustuseks öelda, et ma ei liigita nüüd kõiki ülejäänuid halvemateks, vaid pigem lihtsalt mulle sobimatu vaatenurgaga inimesteks, küllap mõni neist kirub samuti hetkel minusuguseid taga ning leiab omasuguste seast just selle õige ja hea...
Tegelikult on aga kogu maailm ilus; viimasel ajal olen pooleldi olude sunnil taasavastanud ka uute huvitavate tutvuste võlud ning harjutan vaikselt erapooletut suhtumist enne asjaolude täpsustamist. Küllaltki palju on minus (eriti tööalasel) suhtlemisel säilinud seda ameerikalikku kiipsmailingut, millele on eesti inimese reaktsiooni jõle huvitav jälgida, hehh, inimkatsed... Teinekord on aga väga üllatav märgata nt. bussijuhi või kassapidaja kohmetut reaktsiooni hariliku teretuse või naeratuse peale, ometigi peaks see ju kuuluma meie kõikide viisakusetiketti ja loomulikku käitumisjoone juurde. Ükskord bussisõidu ajal marsruudil tallinnast väike-maarjasse lugesingi huvi korral kokku inimesed, kes enne piletiostu bussijuhile tere ütlesid, sain vist lõpuks paar tükki; kõige kurvem on et bussijuht ise ka vist ei eelda enam, et temasse peaks kuigi inimlikult suhtuma, teeb aga robotlikult oma päevatöö ära, loeb kord kuus raha ning maandub õhtuti õllepudeliga teleka ette pingeid maandama..
Tihti näen ka töölt tulles viru keskuse treppide peal raha kerjavat vanatädi või põlvitavat habemikku; kahjuks on mingi üldsuse arvamuse kartus mind siiamaani tagasi hoidnud, kuid päris tihti olen tahtnud peatuda ning kümnekroonise ulatamise asemel midagi argipäevast küsida/öelda; arvan, et ilmselt vajaks too inimene seda liigutust pisut rohkem..
***
Viimasel ajal kuulen igalt poolt vaid vihjeid, et peaksin ikka tõepoolest oma siinolemisega miskit radikaalset ette võtma, kõik mu ümber vaid rändavad kuskil või räägivad oma seiklustest noorpõlves, samas eks ma kuulsin neid lugusid varemgi, kuid endas hiljuti taastärganud rahutuse tõttu panen neid nüüd rohkem tähele.. Kuigi minus võitleb siiski vastu küllalt suur stabiilsusevajadus, usun ma juba peaaegu tõesti, et ma olen võimeline selle sammu varsti ette võtma ning varsti elu uurima minema ;P
p.s. Täna tegin ma esimese suurema sammu kristluse alal ehk siis kui misjonäritüdrukud täna õhtul spetsiaalselt selleks helistasid, et mind homme hommikuks kuskile kirikusse kutsuda, ütlesin ma neile kommentaarideta ei; kuigi mingi kahjutunne ligimese kurvastamisest mind siiski valdab, on rahulolu siiski pisut suurem...
14.06.09
vihmane on. enesetunne, ja üldse.
Tegelikult ma armastan vihmaseid suveilmu, ning vihmasaju ajal on isegi tallinna kesklinnas tunda seda peaaegu värsket poollämbet niiskuselõhna ; või olen ma oma mõneaastase linnaelustaaži ajal juba hakanud hindama ka asfaldilt tagasipõrkuvate vihmapiiskade saastunud aroomi, kes enam vahet teeb...
Eile käis linnast korra ka äikesepilv üle, tegin selle puhul ühe üksiku jalutuskäigu pargis - tallinna kesklinnas, laupäeva pärastlõunal ja ihuüksi, hämmastav, olin ainuke hullumeelne... Varsti hakkan vast ilmutama väikeseid skisofreenia tundemärke, kuna kõik kättesaadavad inimesed, kellele ma parki vihma kätte uitamise idee välja käisin, tõmbusid altkulmu pilgu saatel mind hullumeelseks pidades pisut eemale, ning kuna olen siiski pidevalt seltskonda igatsev inimene, ei jäänudki üle kui vaid rääkida pargis keset vihmasadu oma kujuteldavate sõpradega...
Veel tuleb meelde, kui postpuberteetlikus eas köögi kohale pööningule oma nurgakese ehitasin ning sinna siis äikeselistel õhtutel (nii ilma kui allkorruse suhtumise poolest) pikutama ronisin, käe vastu katust toetasin ning rahu nautisin, poole meetri kaugusel äikesetormist..
Täna on tunne aga lihtsalt sutsu üksik; rahu väga ei ole, kuigi pooled eeldused kassi ja teekruusi ja vihmase õhtu näol on olemas, seltskondlik vajadus sai ka sõprade (hmm, või pigem heade tuttavate) pool pannkooke tehes mõni aeg tagasi pisut leevendatud. Kuid siiski vist kaua seda vahepealset olekut enam ei kannata, kus üks etapp läbi ning teine veel alanud pole ning vahepealne uimane vihmane suvelaadne ollus lihtsalt emotsioonitult möödub... hmm, lähen vist üle tee parki uitlema...
18.06.2009
Kristlus on kräpp. Kristlus on kräpp. Kristlus on kräpp. Kristlus on kräpp. Kristluson kräpp. kristlus on kräppkristlusonkräppkristlusonkräppkristlusonkräpp.
Kogu see piiblivärk on kräpp. Eelnev oli enesesugestsioon uueks kohtumiseks, loodan, et suudan süütutele naeratustele seekord vastu seista ning selgeks teha, et kogu see teema on minu jaoks end juba ammu ammendanud...
Muus osas, meil siin ikka sajab. Valmiksid siis õunadki, kuid selle asemel käib hoopis üha rohkem inimesi nohust punaste ninadega ringi.. Viimase kahe ööpäeva jooksul olen minagi tarbinud liialt palju teraflud ning liiga vähe und, eelnev enesesugestsioon oli vajalik, et ma paratsetamoolist ja unetusest oimetuna mingitesse mõttetustesse uskuma ei hakkaks.. Haa, see tuletab mulle meelde kui ma ükskord tartus eksamisessi ajal ülikooli raamatukogust väljudes öö otsa ülevalolnuna sattusin mingi poola usuhullu küüsi; tunniajase jutusessiooni tagajärjel oli pea nii pehme, et küsisin isegi ta e-maili aadressi, et asjast lähemalt rääkida; hiljem kui olin pea selgemaks maganud ma muidugi viskasin mulle ulatatud sedeli kus seda ja teist.
Kristlus on kräpp. Kristlus on kräppppp.
20.06.2009
Valisin täna endale pirita tee algusest merepiirilt üldise klibu seast kivikese. Sellest sai mu uus „gratitude rock“ ehk eestikeeli ümbernimetatult siis „tänulikkuse kivi“. Asja idee seisneb selles, et sa paned kivi taskusse ja unustad ära; aga aeg-ajalt ikka midagi taskust võtad ju; või topid niisama käsi taskupõhja, ja kui sealjuures kivi näppu hakkab, ongi kohe hea võimalus mõelda millelegi, mille üle oled tänulik või õnnelik või rõõmus vms. Juba mõne korraga omandab kivi positiivse aura, s.t. heaolutunne tabab sind kivikest kohates ilma mõtlematagi ... :) Ei maksa vist mainida, et üleüldine positiivne mõtlemine peaks kaasa aitama ka üleüldise eluolu paranemisele, seega elagu positiivne mõtteviis (ja kivikesed)! Kõik hea peitub lihtsates asjades.
Vajadus uue kivi järgi tekkis esiteks seetõttu, et minu paar aastat tagasi Nõva rannast jaanipäeval korjatud samalaadne kivike kadus kahjuks eelmisel suvel väike-maarjas jäljetult muru sisse, teiseks aga sellepärast, et eluolu on pärast eelmise kivi kadumist ikka silmnähtavalt ning drastiliselt halvenenud, tänase päeva tippnäiteks on mu eksmeesinimene oma esimesel kohtingul uue huviobjektiga (seos kivi puudumisega on ilmne!); antud asjaolu häiris mind peaaegu pool teed jalutuskäigust kodust ülemisteni, sealt edasi, uidates lasnamäe vahel, kadrioru parkides, enne kui pirita rannas oma uut sõpra kivikest kohtasin, suutsin ma tegelikult ka ennast juba rahulikuks sundida. Ja kuigi suhtlen teise osapoolega siiski heameelega, häirib mind vahel tema suutmatus aru saada, et kuna mina olen antud situatsiooni suhtes pigem kohaneja kui algataja rollis, ei ole mul soovi kõikidest tema uutest tegemistest teada... Samas elu läheb ju edasi (ning seda ma ka endale enamasti õnnestunult teadvustan), kuigi uute kohtamiste ja kohtumiste osas olen mina ilmselge mahajääja; samuti arvan et sean ka prioriteedid mõneks ajaks viimasest ikka väga kaugele...
Muus osas oli täna pilvede vahelt isegi pisut päikest näha ning kui hommegi ilus ilm on, võtan ilmselt välja rulluisud ning teen linnas juba pisut suurema tiiru kui täna.
07.07.09
Täna trepikojas postkastidest möödudes avasin taaskord masinlikult korraks ka postkastiukse. Tunne oli nagu... no kujuta ette, et võtad aasta otsa iga päev postkastist välja vaid arveid ja reklaamlehti ja ühel päeval saad kirja. Päris kirja, käsitsikirjutatud, hingega, tuttava käekirjaga. Healt sõbralt. Inglismaalt.
Vaatasin pikka aega suletud ümbrikut diivanilaual, tegin endale teed, valisin arvuti kataloogidest saateks välja lemmikmuusika. Tegin kirjaavamisest lausa tseremoonia, piiludes arglikult võõramaise ümbriku transpordi teel pisut avanenud piludest, mis võiks küll seespool peituda... Pisut kartsin, et kui äkki ümbrikus sisalduv ei vasta minu nädalaid ning kuid kasvanud ootustele kuid... kui kiri avatud, ahnitsesin kõik ühe hingetõmbega ning mõne minutiga sisse, libistasin janunenult pilgu üle kõige kirjutatu ning kuigi ma tean, et pean kõigesse süvenemiseks ja kõigest arusaamiseks asja veelkord korralikult ette võtma, on tunne siiski enneolematult hea... Mu reklaamlehtedest pidevalt küllastunud postkast täitis ometi kord elus oma eesmärki, ja mina sain kirja, päris kirja, päris sõbralt, päris inglismaalt :P
Pikk jutt lühidalt... igatsen sind, tänan kirja eest, kallistan!
Vabanda mu eufoorilisust, pärast kirja teistkordset läbilugemist võtan kindlasti ette kommenteerida ka selles sisalduvat...
Muus osas, järgmine episood sarjast „anu elu“ ehk paar meeldejäävamat momenti viimase aja sündmustest:
Olen muusikakeskne inimene ning päris tihti mõnda head muusikapala kuulates, kummaline küll tunnistada, tekib mulle kujutluspilt mõnest ideaalsest stseenist minu enda elus, kuhu taustaks see lugu parajasti sobiks; noh just nagu filmis, kus peategelane dramaatilise muusikapala taustal minema jalutab või kaks peategelast mõne vähemdramaatilise loo taustal koos minema jalutavad vms... Mitte et ma minemajalutamiste fänn oleks, aga ehk said aru :)
Mul oli üks vastav moment jaanipäeva paiku, kui istusime õhtuhämaruses sõprade, paari väga hea ning mõne uue tuttavaga läänemaa rannamändide all, saateks tavapärane sõpradevaheline lõõpimine ning mis seal salata ka mõõdukas koguses alkoholi; ja kas ma ka mainisin, et meil oli kaasas võim, hea muusika ning kaks hiigelsuurt kõlarit? Tekkiski moment, kus kõik ümbritsev jutt sulas ühtlaseks jutuvadaks – vaata justnagu mõne filmi lõpustseenist, kus peategelased kuskil ühise laua taga lõõbivad ning tähtis ei olegi jututeema vaid see, et nad on koos ning neil on hea, siis tuleb vaikselt sisse muusika ja lõputiitrid... Ma ei mäleta, mis lugu parajasti üle ranna kajas, kuid see hetk või õigemini see tunne selles hetkes oli just see, mida ma lõigu alguses silmas pidasin..
Teine täiesti hämmastav moment oli paar päeva tagasi laulupeo teisel kontserdil, kui rahvast oli meeletult ning meie olime nagu alati kohale ilmunud moodsalt hilinedes – s.t istekohta oli võimatu leida. Lõpuks silmates viie rea seisvate inimeste tagant vaba murulapikest, kuhu hästi pressides kahekesi peale mahuks, asudes sinnapoole liikuma üle mahaasetatud kottide, tekkide, suupistete, väikelaste, suurte inimeste jalgade, sirutas üks maasistuv naine käe välja, hetkel kui koperdasin just tema koti juures asuval suure varba suurusel vabal maatükil, pakkumisega et ma toetuksin temale ja püsiksin ikka tasakaalus... Keeldusin esimese ehmatusega tagasihoidlikult (üks õige eestlane ootab ju antud situatsioonis täiesti vastupidist reaktsiooni), kuid istuma jõudsin sellest hoolimata õnnelikult ning laulupidu oli võimas...
Elu neist hetkedest väljaspool on samuti väga hea, vaid kuidagi ühetooniliselt stabiilne ning kohati igavavõitu (mitte et eelnev jutt oleks kuidagi eriliselt põnev olnud), seega sellel pikemalt ei peatu.
24.07.2009
ei aeg ei peatu, ei, ei...
Tagasisidena Sinu kirjale.
Esimesena ajendas sinu kiri võtma üles kirikuskäigu teemat, vb. sest ise olen siiski ja jätkuvalt teemaga vähemal-rohkemal määral seotud ja seega ka antud asja üle tavapärasest rohkem mõtisklenud.
Ja nii vähe kui minul üldse kirikuskäimise kogemust on (üks kord usas, paar korda väikemaarjas, üks kord kohalike misjonäridega tallinnas), toon siinkohal ära siiski oma väikese seisukoha...
Kristlased ise kutsuvad seda tunnet, seda väiksuse/tühisuse/heaolu/õndsuse/kuidaskellelegi tunnet „pühaks vaimuks“; millekski, mis tuleb su peale ja aitab sind rasketel aegadel, mis annab sulle tuge ja rõõmu ja lohutust ja blablabla.
Ma olen ise siiamaani tembeldanud selle tunde pigem millekski selliseks, mis tekib ajaloolise/kasvatusliku teadmise tõttu, et kirik on midagi püha ja suurt ja võimast; igal juhul nimetan ma seda pigem kunstlikuks, meie enda mõttetöö/alateadvuse viljaks, seega „püha vaim“ on lihtsalt nimetus millelegi, millest muidu päris hästi aru ei saa - inimestele meeldib ju piiritletus, konkreetsus, kui kõigel on nimi ja selgitus.
Ja ikka tekib väiksusetunne, kui seisad millegi vana ja suure ees (=kiriklikud traditsioonid, vana ja kõrgete lagedega kirikuhoone, idee jumalast kui sellisest etc.), see on umbes sama tunne kui mõnel pimedal õhtul tähti vaadata; vähemalt mul tekib alati tohutu aukartus ilmaruumi suuruse ees, mõte sellest, et valgus mingilt konkreetselt tähelt jõuab minuni viis tuhat aastat või et ma oma silmaga näen miljardite miljardite kilomeetrite kaugusele... Või juhtum kui ükskord jalutasin ühes väga vanas surnuaias, kus ristide peal olid daatumid aastatest 1600 midagi, ja kui siis mõelda, et minu all on inimese jäänused, kes reaalselt ELAS sellel sajandil, mille kohta mina tean vaid ähmaselt ajalooõpikute kaudu... Või kui aprillis külastasime töökaaslastega Padise kloostrit, kus toetasin ekskursiooni ajal käe vana kivimüüri peale ning samal ajal jutustas giid, et too konkreetne müür on laotud 13. sajandil, needsamad kivid, seesama segu kivide vahel..
Jah, ma arvan, et see tunne kirikus ja mujal (sest see tunne on sama) tekibki lihtsalt arusaamise tõttu, kui väikesed ning tühised me oleme ilmaruumi ning aja ning kõige elava kaduvuse suhtes, ning kristlik määratlus “püha vaim“ on küll tore sõna, kuid siiski küllaltki kitsa tähendusega; pigem tekib see hetkeline õõnesolek millestki, mida mõistus võibolla lihtsalt hästi ei võta..
Mis mulle endale kirikuskäimise (või pigem kirikussesattumise) juures on alati meeldinud, on fakt, et seesama aukartus teeb inimesed üksteise suhtes ebatavaliselt sõbralikuks, abivalmiks ning meeldivaks...
Kirikuskäimises ja üldse kristluses näengi siiamaani pigem praktilist funktsiooni- luues endale vastava illusiooni kellestki „suurest ja vägevast isast“, on lihtsalt kergem elu ja kõige selle kaasnevaga (ka kõige maise kaduvusega) toime tulla - „jumalausku“ pöörduvad inimesed ju ikka kõige rohkem just siis, kui elu on sitt ehk siis on lihtsalt vaja midagi positiivset, mida uskuda... Justnagu lapsed mõtlevad endale vahel välja mängu-mängukaaslaseid või nagu mina kunagi kujutletava poiss-sõbra (naermine lubatud)..
Justnagu pattude andekspalumine, seda tehes patu andekspaluja lihtsalt loob endale illusiooni, et „keegi kuskil“ andestab ning tal hakkab seeläbi kergem, tegelikult saaks ju asja edukalt enda jaoks läbi mõelda ka ilma väljamõeldud vahelülita.
Mis puutub sinu juttu enda mitteaustamise või -sallimise kohta, ole hea, mõtle ümber..
Vähemalt mina olen küll hetkel oma suhtluses/vaatluses inimestega jõudnud punkti ning arusaamiseni, et nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid maailmavaateid ning seetõttu ka käitumismustreid; mõnda neist valeks või õigeks nimetada (või veel hullem, hinnata selle põhjal inimest ennast) oleks ilmselge väiklus; seega kõik mida me teeme ning mida usume, on ju igaühe enda jaoks tol hetkel kõige õigem, muidu me ju nii ei teeks.. Meist igaühe suhtumine/maailmavaade/käitumine sõltub jälle kasvatusest, keskkonnast, meie endi tähelepanekutest/kogemustest, loetud kirjandusest, autoriteetide arvamusest jne, jne. Loomulikult on olemas enamuse arvamus ja üleüldised väljakujunenud käitumisnormid (a la „korralik tüdruk nii ei tee“ või kasvõi „suhtes olles ei tohi teiste meestega magada“ või „kes siinusteoreemi peast ei tea on loll“ - mis tulenevad suures osas ka eelmainitud kristlusest) mille tagajärjel kiputakse kõigele raamist väljas tegevusele negatiivseid hinnanguid andma, lisaks- keskkonna/kasvatuse mõjul anname ka ise endale seetõttu hävitavaid hinnanguid; Kuid siinkohal on vast paslik tuletada meelde meest, kes põletati tuleriidal seetõttu, et ta arvas, et maa käib ümber päikese, samal ajal kui kõik teised leidsid, et päike tiirleb ümber maa...
Segase jutu lõpetuseks, kui sinu enda mitteaustamishood tulenevad sellest, et sa tunned, justkui sa ei mahuks meie kummalise ühiskonna seatud raamidesse ühest korralikust ja tublist ja vagast ja miks ka mitte jumalausksest eesti neiust, ütlen mina selle peale, et mul on väga hea meel, et sa ei mahu :) Teha midagi või veel hullem jätta midagi tegemata sellepärast et vanaema või hea tava sellele halvustavalt vaatab, sobib tõepoolest iseloomustama inimest, kes niiehknaa surivoodil kahetseb oma tegemata jäänud nooruse lollusi...
Muidugi ma ise olen selle õpetuse järgimisest veel paar sammu maas, kuid teoorias olen ma siiski, ma arvan, väljakujunenud seisukohaga :)
nii, loodan, et ma liiga targutajana ei mõjunud, on öö ja kell on neli ja tunnen end nagu ikka nendel puhkudel väga liigapaljuütlemistujus olevana...
27.07.09
lugemiselamused.
Jaan Kross „Tahtamaa“
Kokkuvõte: kui sa ei ole seda raamatut veel lugenud, ära loe :D. Kuigi ma jõudsin järeldusele, et Krossi kirjastiil ning sõnakasutus mulle üldiselt meeldib, varjutasid antud raamatu muu sisu minu jaoks siiski liigsed kirjeldused peategelase (pensionäriealisest enesekeskse vanamehe) sekselust koos kiitlustega voodivõimekuse ning riista suuruseni välja, judinaid tekitab lisaks see, et raamatu autor oli teost kirja pannes ligi 80... Leian, et kahekümnekolmeselt ei ole mul vast veel tarvis võdisevate ning kortsuliste vanamehetagumike peale mõelda...
tsitaadid:
„Ma hakkasin teda suudlema ja ta laskis seda sündida. Ja siis tõmbasin ma ta ära magamistuppa. Ja me armatsesime ägedamalt kui mõnel eelmisel puhul. Muuseas, Marge on ammu rääkinud, et neljast mehest, kellega tal on vahekord olnud, olevat mina parim. (...) sest ma olevat neist neljast ainus, kelle riist ulatub talle otse vastu emakasuud. Nii et ta saab minuga alati orgasmi. Ja parematel kordadel kaks või koguni kolm.“
...
„Aga sealsamas kohtuvad juba meie keeled ja lähevad sedamaid õhinal segi. Sest minu edevuses pakutud keelemänguga tuleb ta silmapilkses valmisolekus kaasa. (..) Ma suudlen teda piki esikut kõndides uuesti. Ja kui me üle magamistoa läve astume, on meie keeled jälle fantastiliselt sebi-segi (...)
Aga ma ei hakka ju kirjeldama, kuidas me pääseme riietest vabaks. Ega ka seda, kuidas Helene kolmveerandpimedas, diskreetsest diskreetsemal moel- puudutab mind teatud kohast, kui juhuslikult, siis juhuslikult, kui teadlikult, siis selleks, et kontrollida, kas mul on kondoom korralikult peal... „
Kokkuvõttes, kujutades eelnevat võimalikult väheelavalt ette oma kujutletava vanaisaga peaosas (minategelane on 63), lugesin juba enne raamatu poole peale jõudmist edasi peaasjalikult vaid linnukese kirja saamiseks. Rääkimata häirivast asjaolust, et peategelane on ilmselgelt liiga isane ning sellest lähtuvalt peab riista suurust olulisimaks faktoriks orgasmide saamisel...
Ka muu sisu poolest leidsin, et tegemist on küllaltki kesise lugemisega (tegevus hargnes üheksakümnendate alguse Eestis saaremaal asuva maatüki ümber, kuhu siis raamatu edasiarenedes püstitati mudaravila-sanatoorium), samas uurinud pisut arvamusi Krossi teiste teoste kohta, usun, et külastan varsti mõnd antikvariaati või raamatukogu mõne noorema peaosalisega lugemisvara hankimiseks.
LÕPPSÕNA
Hea inimene, mõttekaaslane, sõber, kauge lähedane – lõppsõnaks trükin nüüd vast lihtsalt paar kohustuslikku lõpetuselementi stiilis „ole tubli“ ja „ära külmeta“...
Aga võib-olla sobiks lõpetuseks hoopis allolev helijupp (KLIKK; kuula!)?
http://www.youtube.com/watch?v=QPg7i9nIEf0
Igal juhul head õhtut/ööd ning loodan, et kiri jõuab varsti sinuni :)
t.
Anu
eestimaalt (ikka veel)
Uskumatu, et tänapäeval keegi veel nii kirjutada oskab :)
VastaKustuta