Igal reedel sóidavad nad oma imearmsa perekonnaga luksuslikku veekeskusesse, kus ema vóib uhkusega oma hinnalisi kuldehteid demonstreerida, tundide viisi praetud nágu ja keha esitleda. Ja pereisa tuleb niiviisi pooljuhuslikult ujulasse koos oma superhúpermega uue telefonkompuuterparimasóbraga, et siis sellega vehkides kóva háálega sinna seletada:¨Ei, ei..OK..rahas pole probleemi..mhm..kuuu-uule, sóber, teeme nii, et sa helista mulle óhtul uuesti..tead ma siin naisukese ja lastega ..ja-jaa.ok, teeme nii...jah, rahas pole probleemi, ára muretse!¨
Lapsed..nemad on lihtsalt tavalised lapsed, kes veekeskuses teisi terroriseerivad ning kúúnarnukkidega járjekordades teed rajavad..sellised armsad.
Ning samal ajal, kui perekond Meolemekóigeparemad lustib ja veemónusid naudib, seisab keset suurt póldu koos teiste karpidega nende suursugune ning igast kúljest rikkust nákku paiskav maja...akvaariummaja.. oma túhjade akende ja jahtunud kaminaga..
Ning aeg tiksub..hámarus laotab oma harali sórmed úle karpidega kaetud válja. Súttivad esimesed tuled. Kuid akvaariummaja jááb pimedaks, tuul vihiseb uues metalses korstnas ning pillub kórvalkuruntidel vedelevaid penoplastitúkke ja villa jáánuseid laiali.
Siis tulen MINA-maailmamuutja..mina, mina, mina!
Ning, kui ma náen seda túhja, tundetut ja armetut hiiglast keset kóledat válja vankumatult oma positsioonil seismas, ei suuda ma vastu panna. Minus tárkab mingisugune meeletu abistamisvajadus..ta ju nii nukralt seal úksi..ja hinges on kriipivalt valus.
Sisenen keldriakna kaudu. Kelder on nii puhas ja puutumatu, táiesti erinev minu vanaisa keldrist, kus olid koos maailma kóige pónevaimad asjad. Aga siin vóib silmad kinni ja sokkis káia. Keskkúttetorud nagisevad tervituseks...noh, váhemalt on kellelgi hea meel mind náhes..
Koridorist lippan ruttu elutuppa, et súúdata kaminas tuli ja sellega majale hingus tagasi anda, anda tagasi tema summutatud hubasus. Nártsind lilled viskan vaasist, lauale panen móned kúúnlad pólema...jah, juba muutubki paremaks, sátin kardinaid..
Mótlen endamisi, et kúll nad vóivad ikka ónnelikud ja tánulikud olla, kui nad koju jóuavad.
Kui kóik toimetused tehtud, sátin ennast tugitooli ning lehitsen fotoalbumi..vága kenad inimesed..
Samal ajal sóidavad hoovi turvafirma klanitud ja láikivad autod ning kiirabi..ma juba tunnen nad háálest..
Aga pole hullu, minu töö on tehtud ja ma tean, et mind viiakse núúd tagasi oma palatisse. aga mu hinges on rahu, sest kui perekond koju jóuab..oi, kúll nad vóivad ikka úllatuda, kuidas kodu neid avasúli ootab.
Tagasivaadates noogutan veel viimast korda akvaariummajale ning tema kurvastusest pudeneb katuseservalt pool meetrit profiilplekki.
Pereisa seisab uksel, laseb nukralt ja mótlikult silmadega úle toa. Tema keha lábib imelik várina jutt. Ta ei osanud oodatagi, et kóik muutub, kui ta ára on..
Ema puhkeb nutma ja ta ei suuda majja siseneda. Kóik on nii teisiti ja vóóras.
Tundmatu ja hullumeelse kummaline lóhn jááb veel kauaks tugitooli riidesse ja tema sórmejáljed kaunistavad perekonnaalbumi kaasi ning ei lase veel mitu pikka aega sellel kenal perel rahulikult uinuda..nende áraolekul muutus kóik..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar