KÕIK MUUTUB, KUI SA ÄRA OLED

Tänaseks esimeseks mõtteks on, et polegi justkui millegi nimel ärgata.
Upitan end üle üle voodiserva, toksin pahuralt äratuskella ning seejärel ka sind. Hommik. Päikesepaisteline, vaba, esmapilgul tühi, mõttetu laupäeva hommik. Mässin ennast tihedamalt teki sisse ning proovin kõigest hingest teeselda, et magan edasi. Piilun siiski silmanurgast, Kuidas Sa riietud, et tööle minna.
Mõneks hetkeks tundub, et kohe-kohe kummardud mu kohale ning puudutad õrnalt huultega mu laupa või juukseid. Kuskil uimases teadvuses karjub mõte, et vaevalt see päriselt juhtub, kuid pigistan silmad siiski veelgi kõvemini kinni ning katsun kujutelma võimalikult kaua hoida. Vähemalt esialgu jääb reaalsus ettekujutlusele alla.
Läbi kahe tekikihi kuulen välisukse summutatud kõmatust.
Üksi.Venitan ennast voodist välja.

Valan harjumusest presskannu kahe kohvikruusi jagu kuuma vett. Kass tiirutab näljase näoga põrandal ning ootab oma igahommikust konservilaksu. Meie kass, minu kass, sinu kass. Minu pesumasin, sinu mikrolaineahi... Jagan mõttes kõike ümbritsevat pooleks. Põrnitsen kohvikruusi, mille puhkusereisilt suveniirina kaasa tõime.
Vaikselt käib peast läbi valusavõitu mõte, et on lollus seada oma elu tugipunkt armastuse peale.
Armastus.Armastuse võõrutusravi. Millegipärast on enamus kirjutisi, laule, filme, seriaale, raamatuid, ajakirjaartikleid armastusest. Millegipärast seatakse armastust ette sõprusest, vabadusest. Millegipärast kirjutatakse armastajatele ette norme, milline suhe peab või ei pea olema., mis on õige, mis vale. Ümberkaudsete inimeste jutte ja arvamusi kuulates olen mõnikord mõtlema jäänud, et armastussuhete kirjeldamisel on ikka päris tühja koha pealt välja mõeldud hulk kasutuid mõisteid, keelde ja tabusid. Näiteks inimene ei ole olemuselt monogaamne, kuid korraliku „kasvatuse“ saanud osapooled kipuvad ikkagi krõbedaid sõnu või taldrikuid loopima, kui emb-kumb liialt kaua meeldivale vastassugupoolele järgi vaatab.
Ei suuda minagi enamuse arvamustest, või kasvatusest, kuidas soovite, tekkinud mõtteradasid eirata ning sunnin end veel vägisi pisut halvasti tundma.

Sätin end kohvikruusi ning kassiga koos teleka ette. Akna taga tilkuvalt jääpurikalt peegeldub üksik kevadine päiksekiir laua peale.
Korraks käib peast läbi mõte, et nii on päris mõnus.

Iga suhe on oma olemuselt egoistlik. Paradoks. Ma ei sooviks ega teeks sulle head, kui ma ise sellest mingit rahulolu ei saaks.
Mina olen mina, mina olen vaba. Ka sinul on vaba valik otsustada ning kogeda sõltumata kellegi poolt pealesurutud ootustest. Tundub loogiline. Võib-olla häiribki mind pigem sinu valik kogeda edaspidist vähem minuga seotult? Või häirib mind pigem mõte, et mul tuleb hakata julgema mitte sõltuma sinu valikutest?

Leian, et ei saa hetkel muuta midagi muud, kui vaid oma suhtumist asjadesse, mis minuga juhtuvad. Leian ka osa oma äravisatud optimismist uuesti üles. Nüüd tundub, et kõik mida veel vaja, on ainult pisut-pisut käänata oma vaatenurka. Vihkamine on iseenda mürgitamine lootuses, et teised sellest surnult maha kukuvad.
Võib-olla vihkan natuke vaid mõtet, et kõik sinuga seonduv muutub..?
Kõik muutub, kui sa ära oled.

Keeran salli ümber kaela ning kiikan aknast õue, proovides ära arvata, millise paksusastmega üleriide tänane ilm lubab selga panna.

Keeldun ennast halvasti tundmast vaid sellepärast et keegi on kunagi algatanud idee, et sarnases situatsioonis tulebki end halvasti tunda. Otsustan vastu hakata kõikidele normidele ning ülejäänud päeva ennast hästi tunda.
Kuidagi kergem on olla. See pole ei õudne lõpp ega lõputu õudus. Tegelikult on kõik väga hästi. Lihtsalt teistmoodi hästi kui seni.

Sinu tööpäev läheneb lõpule. Tean mõne minuti täpsusega kellaaega, millal sa taas uksest sisse astud.
Astun uksest välja minut enne seda.
Päikesepaisteline, vaba, ilus laupäeva pärastlõuna. Teeäärses pargis jalutavad ringi esimesed arglikud kevadised armunud...