UK

Inglismaa on tore, millegipärast olen hakanud jooma suurtes kogustes musta teed piimaga ning mis seal salata, teatud õhtutel nädalas ka ääri-veeri mõõdukas koguses erinevaid sorte inglise pubide siidrivalikust...(miki seevastu keskendub õlledele:P)

Teise siinelamise kõrvalmõjuna täheldan suurenenud austust kaasinimeste privaatruumi vastu – olgu tegemist söögilauas üle kellegi käe soolatoosi järele haaramisega või kogemata kellegagi ühest ukseavast läbi astumisega, üldine reegel näeb ette, et kui satud ettekavatsemata kellelegi lähemale kui paarkümmend sentimeetrit, tuleb läbida rutiin “”sorry!” -”sorry” - ”it's alright”- “alright””. Esimene vabandus siis seetõttu, et ma takistan soola järele küünitades naabri kahvli teekonda trajektooril taldrik-suu, seepeale vabandab naaber omakorda arvatavasti kuna ta ei osanud aimata et ma oma toitu ka soolaga maitsestada soovin ning sellest lähtuvalt ei sirutanud minu poole juba ette kätt soolatoosiga või ehk hoopis sellepärast, et tal käsi laua peal on või et tal üldse käsi on (täpsemate põhjuste teadasaamiseks pean ma veel pisut rohkem kohalike hingeellu kaevuma)... Seejärel tuleb vastastikku kinnitada, et antud situatsioon ei jäta kellelegi lahkamata halbu emotsioone,. mistõttu korratakse vastastikku, et kõik on jätkuvalt hästi...

Veel üks vahva nähtus on poejärjekorrad, ehk siis kui üks õige eesti järjekord käitub ikka operatiivselt ja üksteistarvestatavalt; noh et kõik liiguvad vaikides edasi, järjekorras esimene viskab müüjale altkulmu kurja pilgu et ärgu see mingi hinna eest raisaku aega ega jagagu muid detaile kui hädavajalikku infot toote kohta; keegi ei ütle isegi tere ega tänan ainult et säästa järjekorras järgmiste kallist ooteaega...; igaljuhul siin on kõik vastupidi - poemüüjat tunnevad kõik ning ilm muutub ju iga kümne minuti takka, seega on iga uue ostjaga alati uus jututeema – ootajatel pole sest midagi, sest saab ju ka omavahel lõbusasti ilmast pajatada...

Muuseas käisin ükspäev kohalikus pangas endale kontot tegemas...Pangakonto avamise protseduur olevat minu bossi sõnul välismaalastele üsna keeruliseks tehtud – iga võõranimeline on ju potensiaalne terrorist – juhtus aga et minu murega sattus tegelema keegi heatujuline noormees nimega Simon (kes muide jõudis peale ilmastikuolude tutvustada mulle ka oma õhtuseid plaane ning senist karjäärivalikut) ning ma tahaks väga uskuda et see oli minu armas eesti aksent mis lõpuks mõjule pääses ning seetõttu lahkusin pärast paari allkirja andmist, taskus lubadus, et varsti saan kätte ka oma uue konto detailid ; Seejärel tuli siis paar päeva oodata, misjärel saabus tavaposti teel kirjake minu pangakonto avamise kohta, millele järgnes paaripäevase vahega deebetkaart, millele järgnes mõne päeva pärast pin kood, millele järgnes varsti pärast seda raamat panka sissemaksete tegemiseks...
Internetipanga avamiseks tuleb miki sõnul teha läbi umbes samasugune protseduur, ise pole seda teed veel jalge alla hakanud võtma.
p.s. võite ise aimata, milline paanika tabas kogu UK-d umbes oktoobri keskpaiku, kui Royal Mail'i töötajad otsustasid nädal aega streikida..

Ühesõnaga, elu on siin lõbus kui lapsepõlves – tavatelefonid ja tavaposti teel saabuv suhtlus on endiselt au sees; aega on küllalt, muresid on vähe ning pubisid on küllaga ;P

p.s. lisa ja pildimaterjal: www.suurtydruksuuresilmas.blogspot.com